neljapäev, 4. aprill 2013

Pahupidi psühholoogia

Ma pole Iris Murdochit just palju lugenud, aga näib, et enim jäävad mulle tema teostest mällu meeleolud. Mitte just helged, seejuures, ja "Maharaiutud pea" ei ole ses suhtes erandlik. Londoni märg kleepuv hallikaskollakas udu on raamatu ridadest lausa füüsiliselt õhkuv ja poeb naha vahele. Teose kulg on samasugune kleepjas, hoogsust ja tempokust pole sealt mõtet otsida. Murdoch ei alahinda oma lugejat tema elu liiga lihtsaks tehes, autori keel on samas täpne ja nauditav (hea vaheldus kaheldava väärtusega tõlgetele, mis viimasel ajal kahjuks liigagi levima on hakanud!).

Tutvustus kirjastuse veebilehel:
Iris Murdochi satiirilises, puhuti jantlikus romaanis „Maharaiutud pea“ (1961) on kesksel kohal abielu, truudusemurdmise ja verepilastuse, aga samuti inimestevahelise võimuvõitluse teema. Sündmused hakkavad arenema hetkest, mil peategelase Martini naine teatab, et jätab ta maha. Romaani edenedes vahetavad tegelased partnereid ja mässivad end üha keerukamasse suhetepuntrasse. Läbivaks sümboliks on maharaiutud pea kui saladuste teadja ning sündmuste ettekuulutaja, kuid ka hirmu allikas.

teisipäev, 2. aprill 2013

Naiseks olemise traagika

Tegelikult on Sofi Oksaneni "Puhastus" ju täitsa korralik põnevik. Süvenedes selgub, et see on vaid kest, millesse on peidetud Eesti rahva saatus kahe iseseisvusaja vahel. Teate küll, nagu kibe rohi maitsva glasuuri sees, et see lastele vastuvõetavaks teha. Nii võib muidugi juhtuda, et tablett neelatakse alla ja selle sisu maitseni ei jõutagi. Aga küllap see on ainus viis, kuidas veenda masse rohtu võtma, ja kes teab, mõni ehk närib tableti ikka katki ka.
Oksanen on eestlaste kannatusi kirjeldanud läbi naiste silmade, seejuures spektriga kokku hoidmata. Lugedes küsisin, kas on ikka aus ühe perekonna naistele õlule laduda õnnetu armastuse, reetmise, teesklemise ja tagatipuks ka seksiorjastaatuse taak. Jäi tunne, et laste kätte nuheldakse mitte ainult vanemate, vaid ka tädide patud. Aga eks õiglustunde riivamine oligi taotluslik.
Tõenäoliselt ma oleks "Puhastust" kõrgemalt hinnanud, kui poleks eelnevalt lugenud Katja Kettu võrratut ja meisterliku keelega teost "Ämmaemand". Raamatute vahel võib mitmeid sarnasusi täheldada - teine maailmasõda, ajas võnkumine, naiseks olemise traagika ja ennekõike ohvrid, mis armastuse nimel tuuakse.
Muidugi  peaks oma rahva sünge minevik justkui prohkem korda minema, aga selle esitamise viis ei veennud ega jäänud hinge kriipima. Siiski pole ka otseselt kahju lugemisele kulutatud ajast.

Tutvustus EPL-is