neljapäev, 4. aprill 2013

Pahupidi psühholoogia

Ma pole Iris Murdochit just palju lugenud, aga näib, et enim jäävad mulle tema teostest mällu meeleolud. Mitte just helged, seejuures, ja "Maharaiutud pea" ei ole ses suhtes erandlik. Londoni märg kleepuv hallikaskollakas udu on raamatu ridadest lausa füüsiliselt õhkuv ja poeb naha vahele. Teose kulg on samasugune kleepjas, hoogsust ja tempokust pole sealt mõtet otsida. Murdoch ei alahinda oma lugejat tema elu liiga lihtsaks tehes, autori keel on samas täpne ja nauditav (hea vaheldus kaheldava väärtusega tõlgetele, mis viimasel ajal kahjuks liigagi levima on hakanud!).

Tutvustus kirjastuse veebilehel:
Iris Murdochi satiirilises, puhuti jantlikus romaanis „Maharaiutud pea“ (1961) on kesksel kohal abielu, truudusemurdmise ja verepilastuse, aga samuti inimestevahelise võimuvõitluse teema. Sündmused hakkavad arenema hetkest, mil peategelase Martini naine teatab, et jätab ta maha. Romaani edenedes vahetavad tegelased partnereid ja mässivad end üha keerukamasse suhetepuntrasse. Läbivaks sümboliks on maharaiutud pea kui saladuste teadja ning sündmuste ettekuulutaja, kuid ka hirmu allikas.

Kommentaare ei ole: