teisipäev, 7. mai 2013

Sõbrad surmani

Võtsin puhkuse ajaks raamatukogust ajaviiteromaanide riiulilt lugejate kiidetud Kristin Hannah'i raamatu "Jaanimardika tee ".
No mis ma siis oskan öelda? Läbi ma ta ju lugesin, kuigi pärast kaht kolmandikku kippus tüütuks. Ja selmet pärast kaane sulgemist analüüsida raamatut, tegelesin hoopis küsimusega, miks see mulle eriti korda ei läinud. Kirjutatud on üpris ladusalt (välja arvatud need lugematud kohad, kus autor peab oluliseks viimse hilbuni kirjeldada naiskangelannade riietust - no milleks?), esile on tõstetud peamisi eluväärtusi nagu sõprus, armastus, perekond; peategelaste karakterid on kenasti välja joonistatud, lugu jookseb nagu niit number 40...  Aga selgus, et ainult loost jääb väheks ja buduaaripsühholoogiast olen vist ka välja kasvanud.
Samas - kõik need kiitjad ei saa ju eksida, nii et soovitan ikkagi! :)

Tutvustus Rahva Raamatu kodulehel:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/jaanimardika_tee/829165

Kommentaare ei ole: