teisipäev, 18. juuni 2013

Raud uurib, mis viib noore enesetapuni

Olen pikalt hoogu võtnud, et kirjutada Rein Raua möödunudaastasest šedöövrist "Rekonstruktsioon". Seni polnud teda lugema sattunud ja seega ei osanud ka midagi oodata. Kartus, et tunnustatud kirjanikud nii kõrget kunsti viljelevad, et lihtinimene sellest aru ei saa, asendus üsna ruttu kergendustundega - see on täitsa inimlikus keeles, ilma liigsete krutskite ja vinjettideta kirja pandud lugu. Lugu ise on üpris ebaharilik.
Tutvustus Apollo veebilehel:
"Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata."
"Ootamatuks ja hirmsamaks" on vähemalt minu skaala järgi liialdus, võib-olla arvatakse, et selliselt reklaamituna saab raamatut rohkem müüa. Pigem on teose märksõnaks psühholoogia, mitte põnevus. Seega sobib raamat inimloomuses urgitsejatele suurepäraselt.  
Ei tea, kas taotluslikult või mitte, kuid minu jaoks ei jäänud teosest meelde niivõrd minategelane ega isegi tema tütar, kelle surmamineku põhjuste uurimisele raamat üles ehitatud on, vaid isehakanud "tõekuulutaja" hüüdnimega Android. Vanemad, hoiatage oma lapsi selliste eest!

teisipäev, 4. juuni 2013

Lastekaitsepäeval anti esmaabi ja helistati häirekeskusesse

Seekordsel valla lastekaitsepäeval kostitasid valla raamatukogutöötajad lapsi ja noori mälumängu asemel reaalsemate, esmaabi ja ohutuse teemaliste ülesannetega, mis olid põimitud Jänesselja lasteaia õppealajuhataja Margit Blehneri korraldatud orienteerumisvõistlusega. Selline kogemus oli kõigil esmakordne ja põnev. Urge raamatukogu hing Liivia nuputas esmaabiülesande kallal, on ta ju aastaid Punases Ristis tegev olnud. Tema idee oli ka lasta võistkondadel "häirekeskusesse" helistada, omaltpoolt lisasin teoreetilise ülesande käitumisest metsa eksimisel.
Esmaabi pidid noored andma ühes kontrollpunktis, kus Liivia nende oskusi hindas. Käepäraste vahenditega tuli peatada ja kinni siduda suur verejooks noorima võistleja labakäel, Liivia tegi nukra kokkuvõtte noorte oskustest - sellise esmaabiga jookseb vaene kannatanu verest tühjaks. Enamasti kasutati "haavale" pandud teelehti, vaid paar võistkonda üritas rohukõrte abil ka käe kinni siduda. Kellelgi ei tulnud mõttesse keerata jalas olevast sokist haavatampoon või siduda haav salli või mõne teise riideesemega.


Pildil: sellisest nirust teelehest ei ole mingit kasu - nagu näha, ei kata see haava äragi.

Paremad väljavaated on noortel metsa eksides, vähemalt teoreetiliselt. Reast käitumisviisidest valiti välja ainult õiged variandid (küll mitte kõiki). Mõned võistkonnad jätsid aga kontrollpunktis rippunud ülesande lihtsalt täitmata ja jäid punktidest ilma.
Kõnega "häirekeskusesse" said osalejad üldjoontes kenasti hakkama, mõni oli väga täpne ja konkreetne, andes kiiresti vajaliku info, paar kõnetegijat alustasid umbmäärasemalt, selgitamata oma asukohtagi, nii tuli küsida mitu lisaküsimust ja kulus väärtuslikku aega. Minu kehastumist häirekeskuse töötajaks keegi õnneks punktidega ei hinnanud. 
Loodetavasti oli lastel-noortel sama huvitav kui meil.
Ah jaa, et kõik ausalt ära rääkida, tulnuks alustada sellest, et lastekaitsepäeva korraldasid Sauga avatud noortekeskuse ja Sauga valla spordiklubi tublid naised!