kolmapäev, 17. juuli 2013

Kuidas poisid mõtlevad

Ma ei tea, miks mulle järjepanu üpris sünged raamatud kätte satuvad, üksikud erandid välja arvatud. Küllap siis need haaravad ja kõnetavad rohkem kui lõbusam lugemiskraam. György Dragománi "Valge kuningas" ei ole erand, vaid tõetruu vaade uskumatult vägivaldsesse ühiskonda endises idabloki riigis. Ühiskonda, kus teisitimõtlejad lihtsalt kõrvaldati, lapsi koheldi hirmuvalitsuse ja "kasvatati" peksuga.
Kuigi raamatut tutvustavas tekstis lubatakse, et see on "ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav ," ei leidnud ma sealt üht ega teist. Pigem jäi kõlama kurbus ülekohtu pärast, mis sai osaks peategelasele, 11-aastasele introvertsele poisile Djatale, kelle isa ühel hirmsal päeval ülikondades meeste vahel kodust ära viidi. Ja kurbus kõikide tema saatusekaaslaste pärast, mida ma püüdsin lugedes pidevalt tõrjuda. Sest elu läks ju edasi, poisikesed tegid ikka oma tempe, kaklesid, mängisid sõda, said naha peale. Poiste mõttemaailma piilumine oli seejuures väga uudne ja huvitav. Mida teeksid tüdrukud, kui leiaksid põllult hiirekese? Ehmataksid hingetuks või hakkaks nunnutama. Mehehakatised aga leidsid, et põnev oleks loomake skalpeerida. 
Autori keel vajab harjumist , enamasti lohisevad laused poole lehekülje pikkuseks ja punktide asemel on kasutatud komasid. Esialgu oli lugeda raske, mõtlesin isegi raamatu pooleli jätta (hea, et ei jätnud!), kuid mida lehekülg edasi, seda kergemaks läks ja peagi ei pannud seda eripära enam väga tähelegi. Välja arvatud mõned  kirjeldused, kus iga koma vahel pinget järjest juurde kruviti - silmad haarasid uut lausejuppi järjest kiiremini, oodates seda üht, lahendust pakkuvat punkti. Aga kas lahendus tuli?
Raamatu lõpetasin pisarates.