reede, 23. august 2013

Piinlik lugu puhkusest

Puhkus on juba seepärast tore, et võib süümepiinadeta terve päeva aias kõhutada ja raamatut lugeda. Muidugi peab sellesse kitsukesse ajaprakku mahtuma veel hiiglapalju igasuguseid ettevõtmisi, mis aasta aega oma järge on oodanud. Nii võibki juhtuda, et leiad end enese harimise asemel jalgratta seljas Vormsi maastikku mõõtmas, lõunanaabrite elu-oluga tutvumas või sootuks Sorgu saarel kormoranide hävitustööd uudistamas. Siiski on mõningase kõhutamise tulemusena ka paar "töövõitu" saavutatud.

Üle pika aja nautisin tõeliselt üht lasteraamatut: islandlase Thorarinn Leifssoni "Vanaema Huldi raamatukogu", ehk isegi rohkem kui tütarlaps, kelle jaoks raamat tegelikult koju toodud oli. Eriti meeldis mulle teose esimene pool, mis kirjeldas õõvastavat tulevikuühiskonda, kus lugemine on keelatud, reklaamid jooksevad otse inimeste toaseintel, koolis õpitakse vaid intresse arvutama ja Kuldpangale võlgu jäädes kaovad lapsevanemad salapäraselt, muutudes panga orjadeks (säärasest tarbimisbakterist räsitud ühiskonnast annaks täitsa korraliku täiskasvanute ulmeka kirjutada!). Vanaema Huldi väljailmumisel teevad aga lapsed tutvust raamatutega, pärast fantastilisi seiklusi päästetakse oma perekonnad ja ühes nendega ka kogu maailm.

Aimar Ventseli raamatust "Minu Jakuutia" leidsin vähe seda, mida otsisin. Siberist rääkivast teosest ootasin natuke rohkem ürgsust, autori pikaleveninud kirjeldused peopanemistest kohalike staaridega ei läinud aga karvavõrdki korda. Tarbijakaitse poole pöördumiseks pole siiski põhjust, kuna just Jakuutia ööelu autor tutvustada lubabki. Iseenesest lihtne ja kiire lugemine, natuke ikka õhkas Siberi kargust ka - lõppeks võib ju lohisema kippuvad leheküljed lihtsalt vahele jätta.
Haruki Murakami meistritegu "Kafka mererannas" seedin aga vist veel tükk aega. Ei mäletagi, et oleksin kunagi midagi nii pöörast lugenud. See oli nagu keeris, kuhu mind kisti ja kus ma pöörlesin koos kõige elava, elutu ja väljamõelduga, mille see keeris oli endasse haaranud. Raamat on juba mõnda aega uue avastaja käes, aga mina aga tunnen seda endiselt kusagil sisimas ja ootan, millised on selle kõrvalmõjud. Korralik kõhutäis oli, pean vist vahepeal midagi kergemat haukama!


Peeter Helme arvustus Sirbis

P. S. Piinlik on muidugi see, et ma rohkem raamatuid lugeda ei jõudnud!