neljapäev, 14. november 2013

Raamatukogukuu klaariks!

Pool novembrit on juba möödas ja ma pole raamatukogukuu tegemistest just ülearu palju rääkinud. Võlgadega on paraku nii, et kui neid ära ei õiendata, kipuvad need kuhjuma (näiteks ootab kannatlikult kommentaare "Minu Jaapan") ja kes neid vanu asju enam meelde tuletada jõuab, eks ole.
Et veel kestab kultuuripärandi aasta, kutsusin oktoobrikuu kirjandushuviliste seltsi kokkusaamisele kohaliku lasteaia õpetajad Maali Kaasiku ja Velle Rohelpuu (pildil), kes on lasteaias meie rahvakultuuri õpetamisel ja valla ajaloo tutvustamisel väga tublit tööd teinud. Maali ja Velle rääkisid tehtust, muuhulgas ka ringkäigust valla ajaloolistesse paikadesse ja vaatamisväärsete hoonete juurde. Velle näitas eesti kannelt, mille ta otsast lõpuni ise valmis teinud oli (väga emotsionaalselt kirjeldades halu lõputuna näivast uuristamisest tekkinud ahastust), meile mängiti ja lauldi mitu rahvalaulu, muuhulgas ka Sauga valla aladelt pärit laulujupikest. Raamatukogule jätsid külalised oma kogutud materjalid "Sauga valla ajalugu ja külade lugu."


Et olen mitmel korral osalenud raamatukoguhoidjate infootsinguvõistlusel ja teema on kuidagi südamelähedane, olen juba tükk aega mõlgutanud mõtteid korraldada infootsingu võistlus ka noortele. Naabrite abiga sai see omapärase kompleksvõistluse näol ka teoks. Noortekeskuse juhataja Ivikaga nuputasime välja orienteerumise ja infootsingu "hübriidi", kus osalejatel tuli kontrollpunktidest üles leida infootsingu ülesanded, mida nad hiljem arvutite taga lahendama hakkasid. Rajameistriks kutsusime Jänesselja lasteaia õppealajuhataja Margiti (pildil).
 Kui mõnigatest kaardilugemise vigadest hoolimata said võistlejad orienteerumisega üpris kenasti hakkama – keegi kaduma ei läinud ja enamik ülesandeid leiti kontrollpunktidest üles, siis infootsinguga olid lood märksa täbaramad. Selgus, et internetitihnikus võib palju lihtsamalt ära eksida ja tee kaotada kui reaalsel maastikul. Enamik võistkondi suutis kuuest ülesandest ammendavalt ära vastata vaid 2-3. Muuhulgas oli üks keerulisemaid küsimusi "keda nimetatakse kaladeks". Loomingulisust aga vastajatel jagus: näiteks saadeti inimesi bussi asemel Pärnust Võrusse kaubaautoga või viie minutiga ja Sauga raamatukogu vanuseks pakuti 3-6 aastat.
Lasteaia vanemate rühmade mudilased (pildil) veel infot ei otsinud, see-eest aga nautisid orienteerumist ja kontrollpunktide märkimist niivõrd, et ei pidanud vaevaks rada teistki korda läbida. Suure lustiga võisteldi rühmadevahelisel teatevõistlusel, kus suurimaks auhinnaks saadi punased põsed ja hea söögiisu.

kolmapäev, 6. november 2013

Indrek Harglale meeldib lugudesse süveneda

Viimasel oktoobrikuu päeval meid külastanud Indrek Hargla peab ennast nii tavaliseks inimeseks, et ei oskagi endast ise suurt midagi rääkida või esile tõsta. Olnud palju aastaid välisministeeriumis "igavat kontoritööd" teinud (Harglal on juristiharidus), otsustas ta möödunud aasta kevadel vabakutseliseks kirjanikuks hakata. Ja tööd siiani jagub - peale apteeker Melchiori neljanda juhtumi on valmis saanud kahe hooaja jagu seriaali "Süvahavva" stenaariumit (mida siiani peab aeg-ajalt ümber kirjutama) ja raamatki, peale selle kirjutab ta ajakirjanduses oma veergu. Ajakirjandus iseenesest ei olevat tema žanr, kuna seal lokkab Hargla sõnutsi pealiskaudsus ja süvenematus - on ju info vaja ilmutada võimalikult kiiresti. Hargla ise aga armastab süveneda, eeltööd teha, lugudesse sisse minna. Ajalugu on talle alati huvi pakkunud ja nii polegi ehk imestada, et seni ulmelugusid kirjutanud mees äkki keskaegseid krimiromaane meisterdama hakkab. Miks on keskseks tegelaseks valitud just apteeker? Hargla ütles, et apteeker tundus põnevam kui foogt või raehärra - apteegis käib linnarahvas rohtu otsimas nii ihu- kui hingehädade raviks, apteeker on lugupeetud mees, kellele pole häbi südant puistata või kuulujutte rääkida, pealegi tunneb ta hästi inimese anatoomiat, füsioloogiat ja mürke. Nii oligi loogiline, et just apteeker veriseid mõrvalugusid lahendama hakkab. Kuigi Melchior viimases raamatus juba üsna vana ja hädine on, ei välistanud Hargla, et tulemas on uusi kriminaalseid lugusid - apteeker võib ju terveks saada, või heidetakse valgust hoopis mõnele varasemale juhtumile.
Süvahavvat, mida mõned kohalolijad judinaid tekitavaks pidasid, ei arva Hargla ise üldse õudne olevat. Et seriaalis kaugeltki kõiki mõtteid teostada ei saanud ja loo taust avamata jäi, otsustaski Hargla Süvahavva välja anda raamatuna - et oleks selge, kes on arbujad, kes vaigutajad, ja tegevust ei takistaks etteantud napp eelarve. Inspiratsiooni on Hargla ammutanud Eesti klassikutelt ja pärimustest. Muide - tema koostatud on ka Eesti seni ainus jubejuttude kogumik Õudne Eesti.
Kui Jürgen Rooste on pühendunud luulemees, kelle jaoks proosa on raske töö, siis Harglaga on lugu pigem vastupidi - luuletused on tema sõnutsi märksa keerulisemad tulema ja seega jäävad need pigem kirjutamata. Samuti ei usu ta, et kunagi lastekirjandusse panustaks, aga see-eest on mitu lasteraamatut ilmutanud Hargla abikaasa, õpetaja Heli Illipe-Sootak.
Kirjandust hindab Hargla selle põhjal, et see peab inimest kuidagi mõjutama (vt ka eelmist blogipostitust!). Ja näib, et Harglal on see mõjutamine päris hästi õnnestunud, kuna kohtumisele oli kogunenud päris paras ports rahvast.
Küsida oleks veel palju olnud, aga ei ole ilus külalist liiga kaua kinni pidada. Nii saigi lõpetuseks tassi tee kõrvale tükike õunakooki söödud, raamatutesse autogrammi küsitud ja kirjanik tänuga ära saadetud. Suur aitäh kõikidele huvilistele ja muidugi kirjanikule endale!

Vt ka Facebookist