kolmapäev, 6. november 2013

Indrek Harglale meeldib lugudesse süveneda

Viimasel oktoobrikuu päeval meid külastanud Indrek Hargla peab ennast nii tavaliseks inimeseks, et ei oskagi endast ise suurt midagi rääkida või esile tõsta. Olnud palju aastaid välisministeeriumis "igavat kontoritööd" teinud (Harglal on juristiharidus), otsustas ta möödunud aasta kevadel vabakutseliseks kirjanikuks hakata. Ja tööd siiani jagub - peale apteeker Melchiori neljanda juhtumi on valmis saanud kahe hooaja jagu seriaali "Süvahavva" stenaariumit (mida siiani peab aeg-ajalt ümber kirjutama) ja raamatki, peale selle kirjutab ta ajakirjanduses oma veergu. Ajakirjandus iseenesest ei olevat tema žanr, kuna seal lokkab Hargla sõnutsi pealiskaudsus ja süvenematus - on ju info vaja ilmutada võimalikult kiiresti. Hargla ise aga armastab süveneda, eeltööd teha, lugudesse sisse minna. Ajalugu on talle alati huvi pakkunud ja nii polegi ehk imestada, et seni ulmelugusid kirjutanud mees äkki keskaegseid krimiromaane meisterdama hakkab. Miks on keskseks tegelaseks valitud just apteeker? Hargla ütles, et apteeker tundus põnevam kui foogt või raehärra - apteegis käib linnarahvas rohtu otsimas nii ihu- kui hingehädade raviks, apteeker on lugupeetud mees, kellele pole häbi südant puistata või kuulujutte rääkida, pealegi tunneb ta hästi inimese anatoomiat, füsioloogiat ja mürke. Nii oligi loogiline, et just apteeker veriseid mõrvalugusid lahendama hakkab. Kuigi Melchior viimases raamatus juba üsna vana ja hädine on, ei välistanud Hargla, et tulemas on uusi kriminaalseid lugusid - apteeker võib ju terveks saada, või heidetakse valgust hoopis mõnele varasemale juhtumile.
Süvahavvat, mida mõned kohalolijad judinaid tekitavaks pidasid, ei arva Hargla ise üldse õudne olevat. Et seriaalis kaugeltki kõiki mõtteid teostada ei saanud ja loo taust avamata jäi, otsustaski Hargla Süvahavva välja anda raamatuna - et oleks selge, kes on arbujad, kes vaigutajad, ja tegevust ei takistaks etteantud napp eelarve. Inspiratsiooni on Hargla ammutanud Eesti klassikutelt ja pärimustest. Muide - tema koostatud on ka Eesti seni ainus jubejuttude kogumik Õudne Eesti.
Kui Jürgen Rooste on pühendunud luulemees, kelle jaoks proosa on raske töö, siis Harglaga on lugu pigem vastupidi - luuletused on tema sõnutsi märksa keerulisemad tulema ja seega jäävad need pigem kirjutamata. Samuti ei usu ta, et kunagi lastekirjandusse panustaks, aga see-eest on mitu lasteraamatut ilmutanud Hargla abikaasa, õpetaja Heli Illipe-Sootak.
Kirjandust hindab Hargla selle põhjal, et see peab inimest kuidagi mõjutama (vt ka eelmist blogipostitust!). Ja näib, et Harglal on see mõjutamine päris hästi õnnestunud, kuna kohtumisele oli kogunenud päris paras ports rahvast.
Küsida oleks veel palju olnud, aga ei ole ilus külalist liiga kaua kinni pidada. Nii saigi lõpetuseks tassi tee kõrvale tükike õunakooki söödud, raamatutesse autogrammi küsitud ja kirjanik tänuga ära saadetud. Suur aitäh kõikidele huvilistele ja muidugi kirjanikule endale!

Vt ka Facebookist

Kommentaare ei ole: