kolmapäev, 31. detsember 2014

Head uut krimiaastat!

Mis võiks krimisõprade aasta alguse veel nauditavamaks teha kui üks põnev lugemine? Selleks sobib Sujata Massey "Surm lumes" eriti hästi, kuna teose sündmused hakkavad hargnema aasta viimasel õhtul, kui peategelane, jaapani-ameerika päritolu neiu Rei Shimura sõidab üksi Tokyost välja ühte võõrastemajja, kus koos hulk värvikaid tegelasi. Väga mõnusalt on kirjeldatud traditsioonilist õhtusööki võõrastemajas, kus kõik külalised - nii jaapanlased kui gaijingid ehk "tulnukad" (jaapani slängisõna välismaalase kohta) ühise laua taga istuvad ja viisakat vestlust üritavad pidada. Autor on jaapani iseärasustele üpris palju rõhku pannud ja see annab raamatule mõnusa lisanüansi. Kohati, nagu ka Raamatukoi on öelnud, on Jaapani eluolust põnevamgi lugeda kui salapärase surma uurimise edusammudest ja tagasilöökidest. Just Rei on see, kes leiab lumest kauni jaapanlanna surnukeha ja hakkab kohaliku politsei möödalaskmisi nähes ise surma asjaolusid uurima.
Natuke veider on aga viimase peatüki ülesehitus, kus autor on veidi kohmakalt hüpanud olevikust tulevikku ja tagasi olevikku. Aga tegu on ka Massey esimese avaldatud teosega. 

Karl Martin Sinijärv Maalehes

esmaspäev, 8. detsember 2014

Kommipoe tüdrukuid Annekesega ei meelita

Lapsena olin pidevas lugemisnäljas ja neelasin alla kõik, mis vähegi kätte sain, Kolmest musketärist Noore kaardiväeni. Kirjanduse tundides tuli alatasa igavleda, sest õpik oli juba esimeste koolinädalatega läbi loetud. Ajapikku selline aplus küll veidi taandus, kuid esialgu oli raamatukogus töötades iga päev tunne nagu lapsel kommipoes. Raamatuvirn öökapil muudkui kasvas. Pikad aastad maiustuste keskel on aga valivaks teinud ja piimašokolaadi asemel igatseb hing midagi hoopis hõrgumat. Öökapipealnegi on peaaegu lage ja kui vahel tulebki mõte niisama, ajaviiteks üks põnevik läbi lugeda, juhtub enamasti, et löön selle lõplikult kinni enne, kui poolgi raamatust läbi saanud.
Viimane hõrgutis, mille käsile võtsin, kuulub jällegi Haruki Murakamile ja kannab pealkirja 1Q84 (ühtede kaante vahel I ja II osa).  Mulle on selle autori puhul sobinud just pikad ja paksud lood, kuigi olen käes hoidnud ka tema Norra metsa  ja novellikogu Elevant haihtub. Mängleva kergusega loob Murakami uusi maailmu, nii on 1Q84 ja Kafka mererannas ühiseks jooneks see viis, kuidas kirjanik justkui mähiks lugeja oma raamatusse - esialgu üsna õhukeselt, kuid lisades järjest kihte, kuni lugeja avastab end olevat üleni Murakami maailma kadunud.
Et tõeliselt heast asjast on pagana keeruline kirjutada, olen kaval ja viitan suurematele asjatundjatele.

1Q84 esimesest köitest kirjutab Margus Haav: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/41d7db7c-081a-4de3-8add-cb9157f709a3
Mõned mõtted ka Sehkendajalt: http://sehkendaja.wordpress.com/2014/05/07/17-haruki-murakami-1q84-i-ja-ii-osa/

kolmapäev, 3. september 2014

Kas autorid on olnud laisad?

Läbiloetud raamatuid koguneb kiiremini, kui neist siia kirjutada jõuan. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lugeda on kergem kui kirjutada ja inimene (vähemalt mina!) on ju loomu poolest laisk. 
Kui kooliõpilased raamatukogust kohustusliku kirjanduse lugemist valivad, küsivad nad tavaliselt nimekirjast raamatu, mis on kõige õhem. Pühendan selle blogipostituse just neile - kirjutan siin raamatutest, mis võiksid minu arvates olla palju paksemad.

Meritta Koivisto "Londoni armuke" on kaasakiskuv poole-päeva-lugemine, mis algab raamatu peategelase - pealtnäha igati keskmise, korraliku kodaniku mõõtu välja andva ajalooõpetaja Vernon Pembrooki hukkumisega. Tagasivaates koorub tasapisi välja, et võimekas Vernon sisustas oma vaba aega mitmete abielunaistega, kel üksteise olemasolust polnud aga aimugi. Koivisto on meisterlikult, köitvalt ja nappide vahenditega (raamat on õhuke!) kirjeldanud mitmeid väga erinevaid inimtüüpe ja -suhteid, samas ehitanud üles piisavalt põneva sündmustiku, nii et mina ei pannud enne raamatut käest, kui see läbi oli. Kuidas sai võimalikuks, et orvuna kasvanud Vernon pärastsõjaaegses Londonis korraliku hariduse omandas? Mida leidsid kõik need naised oma armukeses? Mida võtavad ette nende petetud abikaasad? Koivisto on kirjutanud mitmeid stsenaariume, arvan, et mõjusa filmi saaks ka sellest raamatust. Ja vaatamata sündmuste traagilisele arengule kasutaksin seejuures mõnuga süsimusta huumorit.


Islandlase Sjóni "Virvarebase" lõpetanud, sain autori peale isegi pisut pahaseks. Tunne oli nagu lapsel, kes on just nautinud üht parimat, kuid samas pisemat maiuspala. Kaks kokkujooksvat  - seega tegelikult üks lugu, neli tegelast, üheksa päeva: autor on tahmast puhastanud väikese akna, mille  kaudu see, kes oskab, võib näha suurt tükki ühe põhjamaa rahva ajaloost (mina vist niiväga ei oska, sest, nagu tundub, alustasin islandi kirjandusega väheke valest otsast). Seega on Sjón kirjeldanud märksa laiemat lugu kui Koivisto, samas veelgi vähemate sõnadega (ega ilmaaegu ole tagakaanel žanrimääratluseks proosapoeem). "Virvarebane", nagu kõik delikatessid, ei ole kiiresti allaneelamiseks, vaid aeglaseks nautimiseks. Samas oleks autor tahtmise korral sellest materjalist saanud mõjukalt mahuka teose, kuid jah, see oleks olnud juba hoopis teine raamat.

kolmapäev, 30. juuli 2014

Omal jõul põhjapooluselt maismaale

Pisut veider on 30-kraadises palavuses peesitades lugeda Timo Palo polaarekspeditsioonist, parema sisseelamise mõttes võiks seda pigem teha siis, kui jäine tuul  õues vilistab ja lumesahmakaid vastu akent viskab. Aga eks suvelugemisena on sel ka veidi jahutav mõju.
Üldiselt on "Jäine teekond" sümpaatne raamat, eriti meeldisid fotod ja Timo mõtisklused. Lugu kisub küll kohati üksluiseks, kuid seetõttu sobibki hästi mitmekuise rühkimise kirjeldamiseks. Lugesin ja mõtlesin, milline uskumatu visadus ja järjekindlus viis kaks polaarrändurit lõpuks kauaoodatud sihini jõuda triivjääl põhjapooluselt Teravmägedele - ettevalmistustest teostuseni kulus aastaid, lisaks kuid suusatamist (või midagi sellelaadset) ettearvamatul maastikul (õigemini jäästikul), vedades enda taga enam kui sajakiloseid, varustust täistuubitud kajakeid. Rändurite jalge all ei olnud kindel maa, vaid jääpank, mis triivis kord ühes, kord teises suunas, nii et hommikul ärgates võis juhtuda, et mitu kilomeetrit eelmise päeva tööd on uinaku ajal looduse vingerpussi tõttu luhta läinud. Ja ärgem unustagem lõunapoolsematel laiuskraadidel lisanduvat jääkaruohtu - mitmed meist oleks nõus ööbima telgis teades, et jääkaru luusib sealsamas?
Timo pajatab seda erakordset lugu  mõnusas lihtsas keeles, laskudes aeg-ajalt mõtisklustesse inimese, looduse ja nendevaheliste suhete üle. Keeletoimetaja tööga ma kahjuks päris rahule ei jää - mitmeski kohas on kahemõtteline sõnastus parandamata, samuti on tähelepanuta jäetud see, mida üks toimetaja tabavalt ning-tõveks nimetab. Sisse on jäänud ka mõned trükkimis- ja ümbertõstmisvead. Üldmuljet see õnneks eriti ei riku, lõpuks jääb pinnale lugu ise.
Raamat on suur, raske ja maksab keskmisest märksa rohkem. Aga see võiks kodus olla, inspiratsiooniks.

Tuuri koduleht: http://www.arcticreturntour.com/
Timo meenutab: https://www.youtube.com/watch?v=roPcAgOCvgAb

kolmapäev, 14. mai 2014

Rock'n'roll ja kuriteod Saksa moodi

http://www.dorstenerzeitung.de/storage/pic/mdhl/
automatischer-bildimport/dz-hz/dorsten/
2445274_1_0506SR-KRIMILESUNG-
HSCH.jpg?version=1304594961
Kui Prima Vistale tuleb kirjanik, kelle teosest on pärit ühe su lapse nimi, ei saa ju juhust kasutamata jätta! Kuigi välimuselt paar aastakümmet vanem, ei olnud Klaus-Peter Wolf kaotanud grammigi oma muhedusest, millest on kantud tema esimene eesti keeles ilmunud pereks saamise rõõmudest ja raskustest rääkiv raamat "Rock'n'roll ja ridamaja".

Saksamaal on härra rohkem tuntud kui populaarsete kriminaalromaanide autor, hiljuti ilmus "Ida-Friisi veri" ka eesti keeles. Kuriteod on autori sõnul küll välja mõeldud, kuid sündmuspaikadena on ta kasutanud päriselt olemasolevaid, ehtsaid kohti. Tema võime tegelastesse sisse minna läheb kohati aga lausa äärmustesse, näiteks tõi kirjanik juhtumi, kus ta bensiinijaamast kehakinnitust tellides pidi võitlema kahe vastandliku soovi vahel: mida tema ise süüa tahtis ja mida tema tegelane samas olukorras oleks tellinud. Tookord jäi Klaus-Peter siiski peale ja teenindaja pidi bratwursti asemel suppi serveerima. 

Oma esimese loo kirjutas Klaus-Peter 14-aastaselt, see rääkis kasvamisest perekonnas, kus isa on joodik. Klaus-Peteril oli kange himu seda lugu avaldada, kuid sama kangesti soovis ta vältida võimalust, et teda loo peategelasena ära tuntakse. Seetõttu muutis ta perspektiivi ja tegi minajutustajaks hoopis 7-aastase tüdruku. Ta laenas raha markide jaoks ja saatis loo 200-le perioodikaväljaandele, kuid peagi hakkasid tema postkasti uputama äraütlemiskirjad. Kuid 40 väljaannet pidas lugu siiski äratrükkimise vääriliseks ja juba 16-aastaselt sai temast kirjanike liidu pesamuna.

Noore idealistina on Klaus-Peter ka kommunistliku partei ridadesse kuulunud, üheks põhjuseks tõi ta toonase mulje, et täiskasvanud valetavad ja ei soovi rääkida ajast, mil Saksamaal võimutses fašism. Tore oli ühe poisi küsimus kirjanikule: "Kas te kavatsete veel selliseid eksperimente korraldada?".
Minu südame tegi aga soojaks, kui saalist küsiti: "Kuidas Mona elab ja kas temast on korralik inimene saanud?"*


*Et teada, kes on Mona ja millest selline küsimus, peaksite lugema seda raamatut. Hea tuju garanteeritud!





neljapäev, 8. mai 2014

Jõuluvanamaast ilma romantika ja halastuseta

Katja Kettu ei hellita, vaid viskab lugeja, kes söandab tema "Keevitaja" kätte võtta, pikema sissejuhatuseta kohe vette. Teos algab luupainajaga uppuvast laevast ja jätkub erinevate tegelaste mälestuskildudena. Alguses on keeruline järge pidada (eriti neil, kes Soome nimedega kursis pole!), kuid lõpuks ei saanud ma raamatut käest. Sündmused algavad Estonia katastroofist, kuid mida edasi, seda selgemaks saab, et see on vaid tõuge, dekoratsioon, toomaks  tegelaste sisemusest esile kogu süütunde, viha ja pimeduse - niisama pilkase kui Läänemere põhjas.
Kas selle pimeduse kogumises on süüdi elu kaugel polaarjoone taga, kus pool aastat ei ole lootustki päikesepaistele? Aga keegi ei sunni seal elama, võib ju sõita lõunasse, kus kõik on palju lihtsam. Enda sisemusse kogunenud pimeduse eest see aga ei päästa. Ei päästa Kettu peategelast Niilat, kelle tammekännulaadses keevitajakehas peitub tegelikult luuletaja õrn hing ja kes peab end Estonia põhjamineku peasüüdlaseks. Tüüpilise põhjamaalasena (?) püüab ta selle asemel, et abi otsida, oma muresid pudelisse uputada. Üks õige mees ju ei tohi oma nõrkust näidata! Enessessesulgunult on ta ulpinud kaugele eemale oma abikaasast, kel on küll soe süda mehe jaoks, kuid ei ole oskust seda avada.Vahepeal oli tahtmine tegelastel rinnust kinni võtta ja raputada. Miks te, inimesed, ei räägi omavahel?
Mida kaugemale sündmustik keris, seda unenäolisemaks see minu jaoks muutus ja lõpuks hakkasin isegi Endlas mängitud "Kokkolaga" paralleele tõmbama. Kettu siiski päris fantaasiasse ei lasku, kuid seda peab tunnistama, et raamatus ei ole ühtki tavamõistes normaalset, terve psüühikaga tegelast, kui ehk politseinik Somero välja arvata.
Lapimaa on autori käsitluses kõle, külm ja ebasõbralik ja üritab sääraseks muuta ka neid, kes seal elada julgevad.
Tugeva režissööri käe all saaks "Keevitajast" päris hea filmi.

Intervjuu Katja Kettuga: http://www.postimees.ee/638638/kirjanikuks-priit-parna-soovitusel

kolmapäev, 23. aprill 2014

Rohkem aiast kui aiaaugust

Hiiglaammu pole siia midagi kirjutanud, muudkui plaanin, aga näe, ei ole sinnamaani jõudnud. Ega blogi pole Facebook, kuhu viskad paar rida, mõne pildi ja juba ongi okei. Blogisse postitamine tahab süvenemist, aga süvenemine, nagu te teate, tahab seda, millest enamasti puudus on: aega.
Näib, et nüüd asun hetkeks ajaorkaani keskmes, kus on (veel) rahulik ja saan mõned võlad ära õiendada. Nädalasest puhkusest on esimesed päevad möödunud aias töötades ja sestap oleks ehk asjakohane natuke aiateemalistest raamatutest rääkida. Sest millest ikka algaja, kel näpud alles õige natuke otsast helerohelised, juhinduma peaks?

Kõige hoolikamalt lugesin läbi Jüri Annisti raamatu "Laisa aedniku aed, ehk raamat mugavale aiapidajale", ja mitte seetõttu, et teos õhuke on, vaid eelkõige praktilistel kaalutlustel. Autor on oma kogemustele tuginedes toonud välja, millega peaks mugav aiapidaja arvestama ja milliseid taimi oma aeda valima. Eraldi peatükid on heitlehiste puude-põõsaste, okaspuude, hekkide, lillepeenarde, veesilma, muru, turbapeenra jms kohta. Et asja veelgi lihtsustada, on peatükkides toodud taimed jagatud tingmärkide abil laiskuri lemmikuteks, rohkem hoolitsust vajavateks ja lausa küürutamist vajavateks. Kokkuvõttes on see väga hea materjal just algajale.

Viktoria Parmase "Leidlik aed" sisaldab rohkem pildimaterjali ja tõepoolest väga põnevaid leide, kuid ka kasulikke nippe, seda nii maakoju kui linnaaeda. Leiud on jagatud neljaks: huvitavad kasvukohad (peenrad, taimetoed, potid-künad), nutikad haljastusvõtted (taimeseinad ja -kooslused, taimevaibad, -pildid ja -skulptuurid), kujunduselemendid (kivid, mööbe, vesi, teed) ja aiarajatised (kuuridest taradeni).
Mõnus sirvimine ja silmanuumamine ka siis, kui selleks otsest vajadust ei ole. Raamat võinuks aga vähemalt poole paksem olla!




"Praktiline aiarajaja käsiraamat" on fotode osas aga väga napp, illustratsioonid on antud jooniste ja joonistustena. Räägitakse aia kavandamisest, kuid kaks kolmandikku raamatust moodustavad praktilised juhised materjalide valikust igasuguste aiarajatiste ehitamiseni. Seega oleks suurem osa teosest rohkem meeste pärusmaa (illustratsioonidel on ehitajad eranditult mehed!), kuid mehed ju teavad (või arvavad teadvat) enamasti ise, mis ja kuidas.
Sellest teosest on mul endal kõige vähem kasu olnud, samas on seda raamatukogust aga üksjagu välja laenutatud, seega oma silm on kuningas!



Merilen Mentaali "Aia kujundamine mõtetes ja praktikas" on nimetatutest kõige põhjalikum ja paksem, samuti rikkaliku fotomaterjaliga illustreeritud. Raamat on jaotatud laias laastus kolmeks: kujundamine paberil, praktilised lahendused ja taimedega kujundamine (minu lemmikosa!). Kasulik lugemine ja mõnus vaatamine, aga kui aus olla, arvan, et nii põhjalikult ei viitsi enamik aiarajajaid planeerimisega tegeleda. Merileni käsitluses kõlab see terve teadusena (eks ta ju osalt olegi) ja nii võib tekkida oht, et raamatu algusest kaugemale ei jõutagi (või liigutakse otse praktilise poole juurde). Selle põhjalikkus võib küll liigse peenutsemisena tunduda, kuid kel viitsimist, leiab raamatust põhitõed kenasti üles ja paneb kõrva taha. Kõige suurem pluss on see, et tegu on omamaise autoriga, kes Eesti olusid hästi tunneb. Tundub, et raamat sobib paremini neile, kes saavad alustuseks tühjapoolse krundi, kuid omajagu näpunäiteid leiavad ka need, kes aia "päranduseks" saanud on.

Kui tead veel mõnd head aiaraamatut (aiast rääkivat või hoopis seesugust, mida oleks hea aias kõhutades lugeda), ole hea ja pane see julgesti kommentaari! ;)


esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Igavuseks pole aega

Ei saa öelda et aasta lõpp ja uue algus igavad oleksid olnud. Arvasin, et istun jõulunädalal ja aasta viimastel päevadel üksinda ja jõuan ära teha kõik kuhjunud tööd. Aga sellist külastajatehordi, mis ennejõulupäeval raamatukogust läbi voogas, kohe ei meenugi. No hää küll, päris selverisaba ei tekkinud, aga see oleks ka liiast olnud. Külastajaid ei peletanud ka see, et alevik kõhedalt kottpimedaks sõidetud oli. Justnimelt sõidetud! Vahetult enne jõule tööle tulles leidsin parklast eest Sauga Varahalduse töötajad, kes asfaldil külitavat elektriposti ja traadipusa ära koristamas olid. Aru pärides kuulsin, et kaks betoonposti hukkusid kokkupõrkes kohaliku automobiiliga ja meie majaesine post andis alla pärast traatide eemaldamist. Et ees ootasid aga suured pühad ja asjaajamine kindlustusfirmaga, mattuski asula seniks pimedusse. Päris kõhe oli õhtuti parklas manööverdada, iga kord hoidsin hinge kinni, et ootamatult ei kohtuks mõne ilma helkurita tegelinskiga. Ses osas tuli appi ka politsei, kes lausa mitme mehega ühel õhtul helkureid kontrollis ja jagas. Sain isegi vaevalt kaks sammu trepist alla astutud (autoni oli neid üldse umbes 7), kui üks neoonvest ligemale astus (muud pimedas suurt näha polnudki) ja uuris, kas mul ikka helkur on. Oli küll.
Paar rahulikumat päeva aasta lõpus kulusid marjaks ära, sain jagu kahest kastitäiest uudiskirjandusest. Ei, mitte läbi loetud, vaid töödeldud ja arvele võetud. Ja juba oligi käes uus aasta. Kes URRAMiga töötavad, teavad juba, mida see kaasa tõi. Programmi kolmas versioon pakkus üksjagu üllatusi ja neid jagub endiselt. Aruannete esitamine pole minu raamatukoguaastate jooksul veel nii põnev ja väljakutset pakkuv olnudki! Iseasi, kas me just seda tahtsime... Põnevuse kaasnähuna tekkis aga kolleegidevaheline pikk arutelu  Facebooki grupis, mis on pigem tervitatav - millal veel nii elavalt mõtteid ja arvamusi vahetati?
Lõpetaks aga heledamas võtmes: lumi tuli lõpuks maha ja tänasest saime ka tänavavalgustuse tagasi. Juhuu!

Minema viidi meie vana post, mis uhkelt keset parklat troonis. Uus löödi maasse hoopis tee kõrval, enam ei saagi ümber posti kiiremaid ringe teha...