kolmapäev, 14. mai 2014

Rock'n'roll ja kuriteod Saksa moodi

http://www.dorstenerzeitung.de/storage/pic/mdhl/
automatischer-bildimport/dz-hz/dorsten/
2445274_1_0506SR-KRIMILESUNG-
HSCH.jpg?version=1304594961
Kui Prima Vistale tuleb kirjanik, kelle teosest on pärit ühe su lapse nimi, ei saa ju juhust kasutamata jätta! Kuigi välimuselt paar aastakümmet vanem, ei olnud Klaus-Peter Wolf kaotanud grammigi oma muhedusest, millest on kantud tema esimene eesti keeles ilmunud pereks saamise rõõmudest ja raskustest rääkiv raamat "Rock'n'roll ja ridamaja".

Saksamaal on härra rohkem tuntud kui populaarsete kriminaalromaanide autor, hiljuti ilmus "Ida-Friisi veri" ka eesti keeles. Kuriteod on autori sõnul küll välja mõeldud, kuid sündmuspaikadena on ta kasutanud päriselt olemasolevaid, ehtsaid kohti. Tema võime tegelastesse sisse minna läheb kohati aga lausa äärmustesse, näiteks tõi kirjanik juhtumi, kus ta bensiinijaamast kehakinnitust tellides pidi võitlema kahe vastandliku soovi vahel: mida tema ise süüa tahtis ja mida tema tegelane samas olukorras oleks tellinud. Tookord jäi Klaus-Peter siiski peale ja teenindaja pidi bratwursti asemel suppi serveerima. 

Oma esimese loo kirjutas Klaus-Peter 14-aastaselt, see rääkis kasvamisest perekonnas, kus isa on joodik. Klaus-Peteril oli kange himu seda lugu avaldada, kuid sama kangesti soovis ta vältida võimalust, et teda loo peategelasena ära tuntakse. Seetõttu muutis ta perspektiivi ja tegi minajutustajaks hoopis 7-aastase tüdruku. Ta laenas raha markide jaoks ja saatis loo 200-le perioodikaväljaandele, kuid peagi hakkasid tema postkasti uputama äraütlemiskirjad. Kuid 40 väljaannet pidas lugu siiski äratrükkimise vääriliseks ja juba 16-aastaselt sai temast kirjanike liidu pesamuna.

Noore idealistina on Klaus-Peter ka kommunistliku partei ridadesse kuulunud, üheks põhjuseks tõi ta toonase mulje, et täiskasvanud valetavad ja ei soovi rääkida ajast, mil Saksamaal võimutses fašism. Tore oli ühe poisi küsimus kirjanikule: "Kas te kavatsete veel selliseid eksperimente korraldada?".
Minu südame tegi aga soojaks, kui saalist küsiti: "Kuidas Mona elab ja kas temast on korralik inimene saanud?"*


*Et teada, kes on Mona ja millest selline küsimus, peaksite lugema seda raamatut. Hea tuju garanteeritud!





neljapäev, 8. mai 2014

Jõuluvanamaast ilma romantika ja halastuseta

Katja Kettu ei hellita, vaid viskab lugeja, kes söandab tema "Keevitaja" kätte võtta, pikema sissejuhatuseta kohe vette. Teos algab luupainajaga uppuvast laevast ja jätkub erinevate tegelaste mälestuskildudena. Alguses on keeruline järge pidada (eriti neil, kes Soome nimedega kursis pole!), kuid lõpuks ei saanud ma raamatut käest. Sündmused algavad Estonia katastroofist, kuid mida edasi, seda selgemaks saab, et see on vaid tõuge, dekoratsioon, toomaks  tegelaste sisemusest esile kogu süütunde, viha ja pimeduse - niisama pilkase kui Läänemere põhjas.
Kas selle pimeduse kogumises on süüdi elu kaugel polaarjoone taga, kus pool aastat ei ole lootustki päikesepaistele? Aga keegi ei sunni seal elama, võib ju sõita lõunasse, kus kõik on palju lihtsam. Enda sisemusse kogunenud pimeduse eest see aga ei päästa. Ei päästa Kettu peategelast Niilat, kelle tammekännulaadses keevitajakehas peitub tegelikult luuletaja õrn hing ja kes peab end Estonia põhjamineku peasüüdlaseks. Tüüpilise põhjamaalasena (?) püüab ta selle asemel, et abi otsida, oma muresid pudelisse uputada. Üks õige mees ju ei tohi oma nõrkust näidata! Enessessesulgunult on ta ulpinud kaugele eemale oma abikaasast, kel on küll soe süda mehe jaoks, kuid ei ole oskust seda avada.Vahepeal oli tahtmine tegelastel rinnust kinni võtta ja raputada. Miks te, inimesed, ei räägi omavahel?
Mida kaugemale sündmustik keris, seda unenäolisemaks see minu jaoks muutus ja lõpuks hakkasin isegi Endlas mängitud "Kokkolaga" paralleele tõmbama. Kettu siiski päris fantaasiasse ei lasku, kuid seda peab tunnistama, et raamatus ei ole ühtki tavamõistes normaalset, terve psüühikaga tegelast, kui ehk politseinik Somero välja arvata.
Lapimaa on autori käsitluses kõle, külm ja ebasõbralik ja üritab sääraseks muuta ka neid, kes seal elada julgevad.
Tugeva režissööri käe all saaks "Keevitajast" päris hea filmi.

Intervjuu Katja Kettuga: http://www.postimees.ee/638638/kirjanikuks-priit-parna-soovitusel