neljapäev, 8. mai 2014

Jõuluvanamaast ilma romantika ja halastuseta

Katja Kettu ei hellita, vaid viskab lugeja, kes söandab tema "Keevitaja" kätte võtta, pikema sissejuhatuseta kohe vette. Teos algab luupainajaga uppuvast laevast ja jätkub erinevate tegelaste mälestuskildudena. Alguses on keeruline järge pidada (eriti neil, kes Soome nimedega kursis pole!), kuid lõpuks ei saanud ma raamatut käest. Sündmused algavad Estonia katastroofist, kuid mida edasi, seda selgemaks saab, et see on vaid tõuge, dekoratsioon, toomaks  tegelaste sisemusest esile kogu süütunde, viha ja pimeduse - niisama pilkase kui Läänemere põhjas.
Kas selle pimeduse kogumises on süüdi elu kaugel polaarjoone taga, kus pool aastat ei ole lootustki päikesepaistele? Aga keegi ei sunni seal elama, võib ju sõita lõunasse, kus kõik on palju lihtsam. Enda sisemusse kogunenud pimeduse eest see aga ei päästa. Ei päästa Kettu peategelast Niilat, kelle tammekännulaadses keevitajakehas peitub tegelikult luuletaja õrn hing ja kes peab end Estonia põhjamineku peasüüdlaseks. Tüüpilise põhjamaalasena (?) püüab ta selle asemel, et abi otsida, oma muresid pudelisse uputada. Üks õige mees ju ei tohi oma nõrkust näidata! Enessessesulgunult on ta ulpinud kaugele eemale oma abikaasast, kel on küll soe süda mehe jaoks, kuid ei ole oskust seda avada.Vahepeal oli tahtmine tegelastel rinnust kinni võtta ja raputada. Miks te, inimesed, ei räägi omavahel?
Mida kaugemale sündmustik keris, seda unenäolisemaks see minu jaoks muutus ja lõpuks hakkasin isegi Endlas mängitud "Kokkolaga" paralleele tõmbama. Kettu siiski päris fantaasiasse ei lasku, kuid seda peab tunnistama, et raamatus ei ole ühtki tavamõistes normaalset, terve psüühikaga tegelast, kui ehk politseinik Somero välja arvata.
Lapimaa on autori käsitluses kõle, külm ja ebasõbralik ja üritab sääraseks muuta ka neid, kes seal elada julgevad.
Tugeva režissööri käe all saaks "Keevitajast" päris hea filmi.

Intervjuu Katja Kettuga: http://www.postimees.ee/638638/kirjanikuks-priit-parna-soovitusel

Kommentaare ei ole: