kolmapäev, 3. september 2014

Kas autorid on olnud laisad?

Läbiloetud raamatuid koguneb kiiremini, kui neist siia kirjutada jõuan. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et lugeda on kergem kui kirjutada ja inimene (vähemalt mina!) on ju loomu poolest laisk. 
Kui kooliõpilased raamatukogust kohustusliku kirjanduse lugemist valivad, küsivad nad tavaliselt nimekirjast raamatu, mis on kõige õhem. Pühendan selle blogipostituse just neile - kirjutan siin raamatutest, mis võiksid minu arvates olla palju paksemad.

Meritta Koivisto "Londoni armuke" on kaasakiskuv poole-päeva-lugemine, mis algab raamatu peategelase - pealtnäha igati keskmise, korraliku kodaniku mõõtu välja andva ajalooõpetaja Vernon Pembrooki hukkumisega. Tagasivaates koorub tasapisi välja, et võimekas Vernon sisustas oma vaba aega mitmete abielunaistega, kel üksteise olemasolust polnud aga aimugi. Koivisto on meisterlikult, köitvalt ja nappide vahenditega (raamat on õhuke!) kirjeldanud mitmeid väga erinevaid inimtüüpe ja -suhteid, samas ehitanud üles piisavalt põneva sündmustiku, nii et mina ei pannud enne raamatut käest, kui see läbi oli. Kuidas sai võimalikuks, et orvuna kasvanud Vernon pärastsõjaaegses Londonis korraliku hariduse omandas? Mida leidsid kõik need naised oma armukeses? Mida võtavad ette nende petetud abikaasad? Koivisto on kirjutanud mitmeid stsenaariume, arvan, et mõjusa filmi saaks ka sellest raamatust. Ja vaatamata sündmuste traagilisele arengule kasutaksin seejuures mõnuga süsimusta huumorit.


Islandlase Sjóni "Virvarebase" lõpetanud, sain autori peale isegi pisut pahaseks. Tunne oli nagu lapsel, kes on just nautinud üht parimat, kuid samas pisemat maiuspala. Kaks kokkujooksvat  - seega tegelikult üks lugu, neli tegelast, üheksa päeva: autor on tahmast puhastanud väikese akna, mille  kaudu see, kes oskab, võib näha suurt tükki ühe põhjamaa rahva ajaloost (mina vist niiväga ei oska, sest, nagu tundub, alustasin islandi kirjandusega väheke valest otsast). Seega on Sjón kirjeldanud märksa laiemat lugu kui Koivisto, samas veelgi vähemate sõnadega (ega ilmaaegu ole tagakaanel žanrimääratluseks proosapoeem). "Virvarebane", nagu kõik delikatessid, ei ole kiiresti allaneelamiseks, vaid aeglaseks nautimiseks. Samas oleks autor tahtmise korral sellest materjalist saanud mõjukalt mahuka teose, kuid jah, see oleks olnud juba hoopis teine raamat.