esmaspäev, 8. detsember 2014

Kommipoe tüdrukuid Annekesega ei meelita

Lapsena olin pidevas lugemisnäljas ja neelasin alla kõik, mis vähegi kätte sain, Kolmest musketärist Noore kaardiväeni. Kirjanduse tundides tuli alatasa igavleda, sest õpik oli juba esimeste koolinädalatega läbi loetud. Ajapikku selline aplus küll veidi taandus, kuid esialgu oli raamatukogus töötades iga päev tunne nagu lapsel kommipoes. Raamatuvirn öökapil muudkui kasvas. Pikad aastad maiustuste keskel on aga valivaks teinud ja piimašokolaadi asemel igatseb hing midagi hoopis hõrgumat. Öökapipealnegi on peaaegu lage ja kui vahel tulebki mõte niisama, ajaviiteks üks põnevik läbi lugeda, juhtub enamasti, et löön selle lõplikult kinni enne, kui poolgi raamatust läbi saanud.
Viimane hõrgutis, mille käsile võtsin, kuulub jällegi Haruki Murakamile ja kannab pealkirja 1Q84 (ühtede kaante vahel I ja II osa).  Mulle on selle autori puhul sobinud just pikad ja paksud lood, kuigi olen käes hoidnud ka tema Norra metsa  ja novellikogu Elevant haihtub. Mängleva kergusega loob Murakami uusi maailmu, nii on 1Q84 ja Kafka mererannas ühiseks jooneks see viis, kuidas kirjanik justkui mähiks lugeja oma raamatusse - esialgu üsna õhukeselt, kuid lisades järjest kihte, kuni lugeja avastab end olevat üleni Murakami maailma kadunud.
Et tõeliselt heast asjast on pagana keeruline kirjutada, olen kaval ja viitan suurematele asjatundjatele.

1Q84 esimesest köitest kirjutab Margus Haav: http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/41d7db7c-081a-4de3-8add-cb9157f709a3
Mõned mõtted ka Sehkendajalt: http://sehkendaja.wordpress.com/2014/05/07/17-haruki-murakami-1q84-i-ja-ii-osa/

Kommentaare ei ole: