kolmapäev, 30. detsember 2015

Oluline on see, mis ütlemata

Tommi Kinnuneni (või on õigem käänata "Kinnuse"?) raamatuni "Nelja tee rist" jõudsin kolleegi soovituse kaudu. Teose lugemiseks kulunud ajast just kahju ei ole, aga mu lemmikpõhjamaalaste hulka see ka ei trügi.
Kinnunen jutustab üksikute stseenide kaupa nelja erinevatest põlvkondadest pärit tegelase lugu, mis mõningates punktides kohtuvad. Raamat algab aastaga 1895 (kui proloogi mitte arvestada), mil noor ja kogenematu ämmaemand Maria satub silmitsi olukorraga, kus tal tuleb päästa sünnitaja elu. Pilt on üsna verine, kuid sellest ei tasu kohkuda - sääraseid teoses enam ette ei tule. Mariast saab oma ametis tunnustatud ja lugupeetud isik, aga armastuses tal õnne ei ole.
Armastuses ei ole õnne ka Maria tütrel Lahjal. Osalt on selles süüdi tolleaegsed üldised arusaamad normaalsusest, osalt põhjamaine endassesulgumine. Viimase on peaaegu täiuseni lihvinud Lahja abikaasa Onni, kelle lugu raamatu lõpetab. Vahepeale mahub ka Lahja minia Kaarina oma püüetega teha majast kodu ja selle elanikest perekond.
"Nelja tee rist" on tuntavalt kidakeelne ja nagu õhkab soomelikku ängi, meenutades Katja Kettu teoseid "Keevitaja" ja "Ämmaemand". Tõsi küll, viimased on märksa süngemad. Kerge seda raamatut lugeda ei ole, nii mõneski kohas pidin lehekülgi tagasi keerama, enamasti eelnimetatud lõikumiskohtade tõttu. Huvitav ja julge nähtus on aga meeskirjanik, kes (vähemalt suurema osa) oma teosest vaatleb maailma läbi naise silmade. Nagu öeldakse, respect!

Indigoaanlane kirjutab, et teda puudutas Lahja lugu
Kultuuritarbija 60+ arvates oli see Onni lugu

Ma ise oleks rohkem tahtnud lugeda Mariast. Aga sina?

reede, 4. detsember 2015

Menüüs on perekonnasaladused*

Herman Kochi "Õhtusöök" ei ole minu arvates raamat, mida mõnuga lugeda. Vastupidi, autor on selle üles ehitanud niimoodi, et alguses vaid kripeldav ebamugavustunne muutub raamatu edenedes segadusttekitavaks ja üpris tugevaks.
Esiti näib, et tegu on kergelt sunnitud, kuid siiski tavalise perekondliku õhtusöögiga, millest võtavad koos abikaasadega osa Hollandi peaministrikandidaat Serge Lohman ja tema vend Paul. Juhtunud on midagi, mis puudutab mõlema paari teismelistest poegi, kuid mis? Pole selge, mida üks või teine lauasolija toimunust teab või kas üldse teab.

Lugu on räägitud Pauli silme läbi ja kohe alguses paistab silma tema kriitiline hoiak oma venna suhtes. Loomulikult panin selle Pauli nn väikese (või siis vähem eduka) venna kompleksi arvele, kuid tegelikult on selle hoiaku taga ka teine, hoopis tumedam osa. Otsustavaks saab aga kellegi sekkumine, kellest seda esialgu ei ootagi.

Kes otsib kiiret sündmuste arengut, võib teose kohe kõrvale jätta. Kohci raamat on inimesele, kellele meeldib loetu üle pikemalt mõtiskleda.

Teose tutvustus kirjastuse lehel
Mike Fasso tutvustus (tabav, aga mitte liiga paljastav).

*Pealkiri laenatud Mike Fassolt

esmaspäev, 30. november 2015

Hubane kodu või õuduste kamber?

Emma Donoghue raamat meeldis mulle väga. Jutustatud lugu ise on muidugi hirmus: noore tudengina röövitud neiut hoitakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil juba aastaid vanglatoaks ehitatud kuuris. Siiski nõustun Kaja Kleimanniga, et see ei ole ohvrite lugu.
Eriliseks teeb selle raamatu minategelase, äsja viieaastaseks saanud poisi perspektiiv. Jack on vangistuses sündinud, ei ole kunagi näinud rohkem päevavalgust, kui kuuri katuseaknast langeb, ega kohtunud ühegi inimesega peale oma ema. Isegi ema ahistajat ei ole ta näinud, sest õhtuti peidetakse ta kappi. Kuni viieseks saamiseni on tuba Jacki jaoks ainus olemasolev maailm ja kõik muu vaid väljamõeldis televiisoris või lihtsalt avakosmos. Noor ema on kitsastes tingimustes teinud silmatorkavaid pingutusi Jacki kõne, matemaatiliste ja isegi  kehaliste võimete arendamiseks. Kummalisel kombel näib, et tal on õnnestunud Jacki lapsepõlv muuta isegi turvalisemaks, kui see tavapärastes tingimustes oleks võimalik olnud.
Jacki elu aga muutub, kui ema otsustab valed kustutada ja lapsele rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Kes tahab "Tuba" lugeda ja mitte liiga palju ette teada, peaks selle postituse siinkohal pooleli jätma.


Mulle näib, et üldjuhul on autoril päris hästi õnnestunud lapse mõttemaailma näidata, kuid üks koht jäi mind häirima. Kas poiss, kel on küllaldaselt tegemist, et kohaneda nn avakosmosega (mu meelest täiesti kohane võrdlus, sest pisikese toaga harjunule näib kõik sellest väljaspool mõõtmatu ja hirmutavana), on ikka võimeline niimoodi filosofeerima:
"Ma märkan, et maailmas on inimesed peaaegu alati pinges ja neil ei ole aega. Isegi Vanaema ütleb seda sageli, aga tema ja Kasuvana ei käi ju tööl nii et ma ei tea, kuidas töötavad inimesed oma tööd teevad ja elada ka veel jõuavad. Toas oli minul ja Emmel kõigeks aega. Aega määritakse vist hästi õhukese kihina nagu võid maailmale. Teedele ja majadele ja mänguväljakutele ja poodidele - nii et igale kohale on õige pisut kantud ja kõik peavad järgmise koha juurde kiirustama.
Ja alati, kui ma lapsi vaatan, siis näen, et nad vist ei meeldi enamalt jaolt täiskasvanutele, isegi mitte oma vanematele. Nad nimetavad lapsi ilusateks ja armsateks ja teevad neist pilti, aga nad ei taha nendega tegelikult mängida, parema meelega joovad nad kohvi ning räägivad teiste täiskasvanutega juttu."
Võib-olla rääkis selle viieaastase poisi suu läbi hoopis kirjanik ise?

Kirjutada oleks veel nii mõndagi, aga milleks korrata seda, mida teised on juba öelnud.
Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis
Kätlin Kaldmaa Eesti Ekspressis

reede, 30. oktoober 2015

Kui küsitakse, kuidas lugu lõpeb, VALETAGE

Soovitus E. Lockharti (Emily Jenkinsi pseudonüüm) raamatu tagakaanel on asjakohane - teose lõpp toetub paljuski üllatuslikule püändile. Minu jaoks seisnes suurem üllatus stiilis - kuigi tegu on noortele suunatud raamatuga, ei ole autor ei teinud kübetki hinnaalandust.
"Isa tõstis viimase kohvri Mercedese tagaistmele (empsile jättis ta ainult Saabi) ja käivitas mootori.
Seejärel võttis ta välja revolvri ja tulistas  mind rindu. Seisin muruplatsil ja kukkusin. Kuuliauk laienes ja mu süda veeres rindkerest välja, otse lillepeenrasse. Verd tulvas rütmiliselt avatud haavast
ja seejärel silmist,
kõrvust,
suust. 
Sellel oli soola ja luhtumise maik. Erepunane häbitunne, et mind ei armastata, leotas üle majaesise muruplatsi, teekivid, verandale viivad trepiastmed. Mu süda viskles pojengide vahel nagu forell. 
Emps nähvas mulle. Ta käskis mul end kokku võtta. 
Ole normaalne, kohe, ütles ta. Otsemaid, ütles ta."

Peategelane Cady on pärit rikkast Ameerika perekonnast, kus oma muresid ei näidata välja (sest Sinclairid ei hädalda!), vaid loputatakse need alla alkoholi või antidepressantidega. Kus õeksed lähevad pärandusejahis nii raksu, et kaasavad oma manipulatsioonidesse ka lapsed. Kuni ühe kummalise juhtumini perekonna erasaarel, mis toob Cady jaoks kaasa talumatud peavaluhood ja mälulüngad. Alles kaks aastat hiljem leiab ta endas tahet hakata taastama, mis õieti tema viieteistkümnendal suvel juhtus.


Raamat oli väga meeldiv üllatus. Noortekad ei pea olema lihtsad, ropud ega manitsevad (või, mis kõige hullem, kogu kompott korraga). Noortekad võivad olla ka stiilsed.

Väga mõnusalt on raamatut tutvustanud Annika Aas: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/03/05/e-lochhart-we-were-liars-me-olime-valetajad/
Minuni jõudis teos tänu Jaanika Palmile: http://www.elk.ee/?p=12758

Ah jaa. Ma ei mäletagi, millal ma viimati raamatut lugedes nutta sain.

teisipäev, 6. oktoober 2015

Paberilt kinolinale*


Frank McCourti "Angela tuhk"  on karmivõitu autobiograafiline romaan, mille sündmused toimuvad  Iirimaa suure nälja ajal 1930.-tel. Esmalt nägin tegelikult filmi, selle keel, näitlejatööd ja ihuni tungiv pidev külm vihm avaldasid säärast mõju, et lugesin ühe jutiga ka raamatu läbi. Soovitan kõikidele, kelle arvates elu Eestis on hädaorg.
Raamatust: http://vaikus-on.blogspot.com.ee/2010/06/frank-mccourt-angela-tuhk.html





Robert Ludlumi meisterliku põnevusromaani "Bourne'i identiteet" põhjal tehtud film on küll suuresti lihtsustatud, kuid mitte vähem põnev. Mälu kaotanud ja end tagaaetava rollis avastavat peaosalist mängiv Matt Damon on hea vaheldus kandiliste või kivinägudega action-staaridele ja Franka Potenke naispeaosalisena meeldivalt värske nägu. Ja see filmimuusika! 




Chuck Palahniuki "Kaklusklubi" ja selle põhjal tehtud samanimeline film on piisavalt erinevad, et tutvuda lähemalt mõlemaga. Tegemist on mõistagi nn meestekaga, aga mulle meeldib selle juures hoopis psühholoogiline vaatenurk - lõpuks ei saagi päris täpselt aru, kas peategelasi on kaks või on üks teise alter ego. Film annab seejuures üsna ilmse vastuse, kuid raamat jätab rohkem ruumi lugejal endal lahenduseni jõuda.



Charles Frazieri "Cold Mountain" on vastupidiselt eelmisele pigem naiselik lugu armastusest, ootusest, kannatustest, aga ka naiste uskumatust vaprusest. Tegevus toimub Ameerika kojusõja ajal ja linnatüdruk Ada peab talus  toime tulema nii naiste- kui meestetöödega, oodates samas sõjast koju oma kallimat. Meeldisid mõlemad, kuid lugesin raamatu enne läbi ja ei leppinudki päriselt filmi valitud näitlejatega.



Annie McSchmidti "Viplala lood" on mu lapsepõlve absoluutne lemmik! Iseenesest vahva, et Viplalast ekraniseering tehti, kuid ma vist ei julge seda vaatama minna kartuses, et see ei küündi raamatu tasemeni. Või kes teab, äkki siiski...

* Raamatukogu samateemaline väljapanek tutvustab mitmeid teisigi teoseid, mis filmiks saanud.

esmaspäev, 5. oktoober 2015

Katastroof maailma katusel

Ma vist ei oleks seda raamatut riiulist haaranud, kui poleks käinud vaatamas filmi "Everest", mis räägib traagilistest sündmustest 1996. aasta kevadel, mil Everestil kaotas elu ühtekokku kaksteist mägironijat. Raamatu autor Jon Krakauer (eesti keeles ilmunud ka tema "Into the Wild" tõlkepealkirjaga "Üksindusse") osales Rob Halli juhitud kommertsekspeditsioonis, mis tormi kätte jäänuna kaotas ühtekokku neli tippupürgijat, kaasa arvatud peagiidi enda.
Krakauer oli 1996. aastal juba kogenud mägironija (tõsi küll, mitte sellistes kõrgustes), kuid Everestile viis teda hoopis ajakirjanikutöö. Raamat on mõnes mõttes ajakirjas Outside ilmunud artikli täielikum, põhjalikum ja täpsustatud versioon ning ühtlasi autori katse mõista, mis oli tegelikult juhtunud. Krakauer tundis pikalt nn ellujääja süüd ja lootis, et raamatu valmis saanud, lasevad toimunud sündmused temast lõpuks lahti. Olgu ette öeldud - see lootus oli asjatu.
Siiski ei ole mina-vormis kirjutet teoses keskendutud niivõrd isiklikele läbielamistele, sündmusi on püütud kirjeldada nii täpselt kui võimalik. Usun, et ajakirjanikuna üritas Krakauer juhtunut analüüsida objektiivselt, kuid siiski ei ole ta päriselt suutnud vältida hinnangute andmist - ei teiste ega ka enda puhul. Selle tõestuseks on ka tõsiasi, et nö vastulauseks ilmus samal teemal veel (konkureeriva, Scott Fischeri juhitud ekspeditsooni giidi) Anatoli Bukrejevi raamat "Tõus" ("The Climb"). Rob Halli ekspeditsioonis osalenud Beck Weathers on oma karmid kogemused kogunud kirjatükiks "Left for Dead"

Lugemist raskendavad suur nimede hulk ja põiked ajalukku, kuid õnneks on teose alguses välja toodud nimekiri kõikide raamatus mainitud ekspeditsioonide liikmetest ja vajadusel saab neist lehekülgi tagasi keerates tuge. Samuti on võhikutel abi joonealustest märkustest (viimasel ajal olen neist mitmeski raamatus puudust tundnud!).
Pean ütlema, et kuigi autor pole seda otseselt taotlenud, mõjus raamat mulle isegi traagilisemana kui film. Vahest seetõttu, et kinolinal nähtut tajusin kunstina, aga pilku kirjaridasid mööda libistades näris, eriti lõpupoole, pidev tunne, et see kõik toimus päriselt.
Mis veel? Kui miski nii viltu kisub, on süüdlasi otsida ja näpuga näidata lihtne (eriti neil, kes asjast kõige vähem teavad). Aru saada on aga äärmiselt raske, leppida - peaaegu võimatu.


Fotol Rob Halli traagilise saatusega ekspeditsioon, (http://www.mountainsoftravelphotos.com/Everest/References-Books.html)


kolmapäev, 23. september 2015

Vihmaussi ja vaikust ei ole inimene järgi teha osanud*

Ma ei käi kalal. Ussikestest  hakkab kahju ja kaladest hakkab kahju ja üleüldse miskipärast ei tõmba. Aga ma saan aru, miks Olavi Ruitlane kalal käib. Tema "Vee peal" mõjus mulle kuidagi... zenilikult. Õigupoolest ei oleks pidanud. Ruitlase kirjeldatuna tundus elu 80.-tel aastatel kusagil Võru linna tagahoovides väga toores ja jõhker. Arvatavasti oligi. Siiski on ta raamatus tabanud mingisuguse meeleoluseisundi, rahu, mille järele poisikesena ilmselt lugematu arv kordi Tamula järvele tõtanud. Veel enam, ta on suutnud selle meeleolu ka edasi anda.
Minategelase pilk on tegelikult hästi kummaline. Tegu on teismeikka jõudnud poisiga, kuid tema üldine vaade meenutab pigem küpse, elunäinud mehe oma. Vastuoluline mikstuur, kas pole? Jääb lihtsalt tõdemus, et asjad on, nagu nad on ja ka inimesed on täpselt sellised, nagu nad on. Säärane hinnanguvabadus (ei tea, kas taotluslik või lugesin selle ise ridade vahelt välja) on päris värskendav.
Meeldisid isegi illustratsioonid. Kuidas ma muidu teaks, mismoodi näeb välja matõll või sikuska?
Võru keel on muidugi võrratu, seda on kasutatud lugejat säästvalt, aga samas parasjagu, et kohavaimu tabada.
Lihtne, tabav, napp. Mõnnus!

*Ruitlase öeldud, minu poolt televisioonist kinni püütud ja ära tuntud. 

Bukahoolik raamatust
Intervjuu autoriga Maalehes

teisipäev, 15. september 2015

Millest küll on tehtud väiksesed tüdrukud?

Reeli Reinausile Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanide võistlusel teise koha toonud  teose "Suhkrust ja jahust" näol on minu arvates tegu hoiatusromaaniga. Minategelane, 16-aastane Johanna saab uue sõbratari, kes meelitab ta pealtnäha kerget raha teenima. Oma kõhklused ja süümepiinad matab Johanna ostlemisse ja alkoholiuima, lõpuks kasvab lumepall ja selle hoog liiga suureks ning paratamatult peab järgnema krahh.
Lugu on üles ehitatud üpris põnevalt, juba raamatu alguses antakse vihjeid edasistele kriminaalse maiguga sündmustele. Niisiis on lootust, et raamatu kätte võtnud noor selle ka lõpuni loeb. Mind hakkas igatahes huvitama, millega see kõik lõppeb - isegi hoolimata mõnigatest mu meelest liigsetest lihtsustustest (kas ma olen ainuke, kellele tundub, et mõningane naiivsus oleks justkui noortekirjanduse kohustuslik element?).
Kas täiskasvanu "Vaata, et sina kunagi nii ei tee!" ülearu ridade vahelt välja kumab, ei oska öelda, selleks peaksin olema hulga noorem. Aga ma luban, et küsin mõne teismelise käest ja ütlen.


teisipäev, 8. september 2015

Aeg jääb siin seisma

Saksa kirjaniku David Wagneri osalt autobiograafiline raamat "Elu" ei ole just ajaviitelugemine, eelkõige tõsise teema tõttu. Peategelane, noor mees, on lapsepõlvest saadik põdenud autoimmunhaigust, mille tagajärjel ei jää lõpuks üle muud kui maksasiirdamine.
Lugesin raamatut keset suvepuhkust jupikaupa, vastavalt meeleolule. Kui järele mõelda, ei olegi väga palju selliseid teoseid kätte sattunud, mida niimoodi jupitada kannataks (kui kogumikud välja arvata). Wagner aga on oma loo esitanud miniatuuride, fragmentidena. Mis see inimese elu muud ongi kui killud, mälestused, mõtted. Läbisegi.
Põhiliselt on mul sisust meeles lõputu ootamine. Kõik need haiglasviibimised, kus muidu nii kiiresti käest kaduvad minutid näikse kordades pikenevat, kus sageli pole muud teha, kui lage vahtida ja oodata, oodata, oodata. Hommikust kraadimist, hommikusööki, vereproovi, järgmisi protseduure, lõunasööki ja nii edasi. Päris elu toimuks aga justkui kusagil mujal, väljaspool haiglaseinu. Ootamine, kuni leitakse sobiv doonor. Ootamine, kuni saab pärast operatsioonist taastumist jälle "elama" hakata. Väljaspool haiglaseinu. Kui saab. Samas, hirmu surma ees ma ridadest välja ei lugenud, pigem kohatist väsimust ja tüdimust elust.
Tundsin peategelasele kaasa mitte niivõrd tema haiguse, vaid just sellesama lõputu ootamise tõttu. Milline valus ja samas imeline kannatlikkuse proov!


Peeter Helme on ERRi lehel raamatust hea ülevaate andnud ja huvi korral on võimalik kuulata ka raadiosaadet tõlkija Piret Pääsukesega.
Autorist

teisipäev, 1. september 2015

Mis asub surma taga


Pole eriti kindel, kas oleksin Indrek Hargla "Süvahavva"  lugeda võtnud, kui selle teist osa poleks mulle sünnipäevaks kingitud. Sellenimelist seriaali olin pisteliselt näinud ja kohtumiselt kirjanikuga üles noppinud teadmise, et Hargla ei olnud tulemusega rahul. Ehk just seetõttu otsustaski ta sündmustiku hoopis etnoulmepõnevikuks kirjutada. Lugu hakkab hargnema ühe pealtnäha tavalise linnaperekonna kolimisest Kagu-Eestisse Süvahavva tallu. Peagi hakkavad aga juhtuma veidrad, lausa üleloomulikud asjad.
Erinevalt  teisest raamatu esimene osa mulle väga ei meeldinud. Tundus segasevõitu - üksjagu erinevaid tegelasi ja asjapulki (muuhulgas ka parasjagu võimukas raamatukoguhoidja Helga): vaigutaja, arbuja, kohalik aadlivõsu, külahull, holistilis-regressiivne konsultant jne. Kahe raamatu peale väga palju "normaalseid" tegelasi ei olegi.  Ja kes alguses näibki tavaline, võib hiljem osutuda sootuks kellekski teiseks. Minu lemmikud on kirikuõpetaja Feliks Luks ja eelmainitud keerulise nimega konsultant Ofeelia, kelle kujud muidu üsna tõsise tooni juurde mõnusa annuse huumorit lisavad. Mitmel korral tabasin end aga küsimast, kas pereisa Peep ongi nö keskmine eesti mees. Sel juhul oleks see küll päris hale lugu, paistis teine selline juhmivõitu.

Esimesest ehmatusest end läbi närinud, lugesin teise suve juhtumisi lausa naudinguga ja umbes poole pealt läks nii põnevaks, et ei saanudki raamatut käest. Kohati elasin teosesse nii sisse, et tundsin ihukarvu püsti tõusvat. Te aga ärge lootkegi, et lõpuks kõik selgub - väga osavalt jätab Hargla nii mõnegi otsa lahti. Nii et ootan huviga järgmist raamatut!

Ah jaa - kahju, et enam pole kombeks raamatuisse võõrkeelsete dialoogide tõlget panna. Kas peetakse loomulikuks, et KÕIK eestlased oskavad inglise keelt?

Jaan Martinsoni blogis
Bukahooliku arvamus
Kirjanduslik päevaraamat 
Ove Hillep Reaktoris

kolmapäev, 26. august 2015

Sünnitamine (teeb meistriks)

Just seda peatükki lugesin enne suvepuhkusele jäämist Bjarni Haukur Thorssoni "Isa" sirvides. Kuigi klišeelik, ka oma huumorilt (kas KÕIK mehed lähevad peast napakaks, kui naine sünnitama hakkab?), suutis autor mind siiski konksu otsa võtta.
Jah, Thorsson on oma näidendi romaaniks kirjutanud, ei, ma pole lavastusena seda näinud. Tegu on (väidetavalt) tõsielulise, aga lõbusas keeles kirja pandud raamatuga, mis kergeks vahepalaks hästi sobib. Samas ei puudu tõsisemad, südamlikud mõtted ja mured, millega isa peab silmitsi seisma pärast lapse emast lahkuminekut. Õnneks lahendatakse see skandinaavialikult rahumeelsel moel, keskendudes olulisimale - et lapsele see võimalikult valutult kulgeks. (Kui kaua läheb meie ühiskonnas aega, kuniks unustatakse, et laps ei ole oma vanemate sõjarelv ega manipulatsioonivahend?). On hea teada, et meestel on ka pehmem pool olemas.
Kokkuvõttes on tegu sümpaatse teosega (kuigi mõned kohad tundusid naiivsevõitu). Ja vajaliku, kui hakata kokku lugema, mitu teost on üldse isadusest kirjutatud (meenuvad Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja" ja Thomas Hettche "Isade armastus" ).
Kujunduse kallal ma küll natuke viriseks - kui otsust kasutada esikaanel Jan Uuspõllu nägu võib mõista, siis teksti vahele pressitud väljavõtted jätavad mulje ilusa puuriida sisse sattunud oksakohtadega halgudest. Lugemist need pigem segasid. Aga noh, maitse asi.


Peeter Sauteri arvustus

teisipäev, 25. august 2015

Kuidas karastus teras

Uhhuduuri fännina olid mu ootused uue raamatu osas parasjagu kõrgeks aetud. Sestap ei olnud ma päris valmis Aafrika-lugu vastu võtma nii, nagu Kristjan seda jutustas. Kolmas raamat on minu meelest eelmistest vägagi erinev - vähem "karvane", palju tõsisem ja ilma erilise higilõhnata. See-eest räägib palju Kristjanist endast, kes on vahepealsete aastatega omajagu muutunud. Samas - on's muutused alati halvad? Harjumusel on suur jõud ja mööda rööpaid sõita mõnusalt mugav, pole siis ime, et muutustele vastu põtkime. Ei tabanud Kristjani reisisemudki päriselt seda muutust või eelistasid sellest mööda vaadata. Nii tekkis (minu mäletamist mööda) uhhuduuritajate seni ägedaim konflikt. Tõsi küll, tagantjärele suudab kirjutaja seda vaadata läbi iroonia- ja huumoriprisma ja teose lõpus konstateeritakse, et Aafrikas läbielatu on sõpruskonda pigem lähendanud.
Palju on siiski ka samaks jäänud - ikka nõuab Spordikomitee karmi väntamist, Ametiühing võitleb ratturite õiguste eest ja Esteedinärakad huvituvad "klotside" külastamisest. Aafrika ise aga on ratturite kogetu põhjal palju kirevam ja mitmekesisem kui pilt, mis meile meedia kaudu maalitud. Ja üht võib öelda - minu vaadet Aafrikale muutis see raamat küll. Hästi tehtud, poisid!

Katkend raamatust

kolmapäev, 8. juuli 2015

Indiaanlase-juttude asemel

Suzanne Collinsi Näljamängude triloogia järele haarama ajendas mind triloogia teise osa põhjal tehtud film "The Hunger Games: Catching Fire". Ju siis tundus film - küll vaid osaliselt nähtuna -  piisavalt "catchy", et uudishimu tekitada. Tegu on üsna sünge fantaasialooga, kus rikkad ja ilusad Kapitooliumist elavad kaheteistkümne vaese ringkonna arvelt ja lõbustavad end iga-aastaste Näljamängudega. Sisuliselt tähendavad mängud Kapitooliumi jõudemonstratsiooni, kus igast ringkonnast loositakse välja poiss ja tüdruk, kes saadetakse areenile elu ja surma peale võitlema ja kogu tegevust kantakse üle otse-eetris (näete, me võtame teie lapsed ja teie ei saa selle vastu midagi teha).
Kahtlemata oleks mulle noorena see triloogia vägagi meeldinud - rohkelt pinget, huvitav fantaasiamaailm, sekka veidi romantikat, ladus tekst, jutustatud väga tugeva noore neiu pilgu läbi. Ei puudu ka filosoofiline ega psühholoogiline aspekt. Minu eas (khm-khm) jääb sari küll pigem meelelahutuseks. Paratamatult võrdlesin seda Orwelliga, kelle "1984" on võimas visioon, mis kestab läbi aja, samas Näljamänge saadab küll menu ja müügiedu, kuid vaevalt sellest tekst saab, mida veel põlvkondi hiljem loetakse. Oma teismelisele lapsele võin sarja aga rahumeeli soovitada, kuna vägivaldsest garneeringust hoolimata on autori käsitlus pigem positiivne, tõstes esile (inimese)armastust, sõprust, lojaalsust, õiglust. Selle tõenduseks olgu või sündmus, millest kogu tegevus alguse saab: peategelane Katniss Everdeen asub oma väikese õe asemel võitlusse vabatahtlikult, mis on tema ringkonnas vägagi haruldane juhtum.
Ah jaa, filmid - nii olevad kui tulevad - vaatan ka ilmselt ära.

esmaspäev, 1. juuni 2015

Mere lõhnaga raamat

Ma ei tea, miks Nobeli preemia laureaatide raamatud tuleb tingimata nii soliidseks kujundada, et neid ei tihka lugemiseks kätte võttagi. Nii võib juhtuda, et mõne vägagi kõnetava autori juurde kahetsusväärselt hilja jõutakse, või mis veel kehvem, ei jõuta kunagi. Jean-Marie Gustave Le Clézio kaht lühiromaani sisaldav teos "Torm" tekitas minus igatahes piisavalt uudishimu, et edaspidi tutvust sobitada ka autori teiste tekstidega. Nimilugu räägib keskealise, sõjas toimunust traumeeritud mehe ja teismelise tüdruku kummalisevõitu suhtest saarel, kus mees on kolmkümmend aastat tagasi merele kaotanud oma toonase armastatu. Pealtnäha nii sobimatu paar leiab teineteise seltskonnas tröösti - üks on hädas iseenda ja piinavate mälestustega ning teine omavanuste hulka mittesobitumisega. Teose temaatika on süngevõitu, samas ei saa öelda, et see mind painama oleks jäänud. Le Clézio kirjeldused on nii meisterlikud, et lugedes võib tunda mere lõhna. 
Soovitus juhuks, kui raamatu käsile võtate: lugege seda võimalusel suuremate katkestusteta. Muidu võib juhtuda nii nagu minul: teise lühiromaani "Identiteedita naine" keskele sattunud lugemispausi järel ei suutnudki ma autori loodud õhustikku enam täielikult siseneda. 


Valner Valme arvustus
Märt Roosna kirjutab raamatust Martinsoni raamatublogis


esmaspäev, 30. märts 2015

Lapsed, kes saavad varakult täiskasvanuks

Roy Jacobsenilt on eesti keelde tõlgitud kaks teost: "Imelaps" ja "Nähtamatud".  Mõlemast raamatust kumab autori ääretult sümpaatne ja soe suhtumine lastesse. Tema lapsed on tõsise ellusuhtumisega, südamlikud ja asjalikud, seistes elus silmitsi probleemidega, mis täiskasvanulegi keerulised.
Romaani "Nähtamatud" tegevus toimub Põhja-Norra väikesaarel - nii väikesel, et sel elab vaid üksainus perekond - ligikaudu sada aastat tagasi. Saarel, kus talved nii karmid, et torm võis lambad merre puhuda, tuli ellujäämiseks teada nii mõndagi ja muidugi kõvasti tööd rabada. Peategelane Ingrid oskab juba varases lapseeas palju rohkem, kui temavanused tavaliselt.
"Hahasuled on kõige hinnalisem ja müstilisem asi, millega nad kokku puutuvad. Neid võib peos hoida ja kõigi meeltega tunda, et need on paljas õhk, ja siis peo uuesti lahti teha ja vaadata, kuidas need halliks pilveks tagasi paisuvad, justkui ei oleks midagi juhtunud. /.../ Ingrid armastab udusulgi, esiotsa tahab ta nendega ainult mängida ja ajab väikesel pingil, mille ääres nad istuvad, kõik sassi.. Ent siis avastab ta, et kui hoida ühes käes puhastamata udusulgede palli ja teises puhastatud udusulgede palli, ei ole kuidagi võimalik puhastamata sulgi mitte ära puhastada, need on nii hirmsasti oksaraage ja rohtu ja tillukesi merikarbitükikesi täis, et selle teadmisega ei saa elada, ilma et hinge heidaksid. 
Seda õpetas talle ema, ta palus Ingridil istuda kinnisilmi ja puudutada ettevaatlikult neid kaht peotäit udusulgi, üht, mis puhastatud, ja teist, mis puhastamata, kuniks ta ise loeb valjusti numbreid, ja ta jõuab vaevalt kümne või üheteistkümneni, kui näeb tütre naeratusest, et too on asjast aru saanud. Siis ütleb ema, et nüüd oled sa õppinud midagi, mis jääb sulle eluks ajaks meelde." 
"Nähtamatud" on raamat, mida võib korduvalt lugeda. Kiiresti või hoopiski aeglaselt, mõtiskledes tegelaste, nende tausta ja omavaheliste suhete üle.

"Imelapsest" on tore ülevaade Lugemissoovituste blogis
"Nähtamatud" Lääne-Virumaa keskraamatukogu blogis



reede, 20. veebruar 2015

Piits ilma präänikuta

George Orwelli "1984" oli minu jaoks sõna otseses mõttes kohutav. Viis, kuidas raamatus kirjeldatud totaalse kontrolli, jälgimis- ja jälitamisühiskond tungis mu elutuppa õdusa kaminatule paistele oli peaaegu vägivaldne. Korduvalt tabasin end teost käest pannes ütlemas: "See on nii õudne raamat." Kui lugemise ajal pääsesid ehk enam mõjule füüsiliselt verised stseenid, siis tagantjärele annab tooni pigem üksikisiku vaimne ahistatus. Kujutage ette elamist riigis, mis tahab kontrollida - ja kontrollibki - teie mõtteid ja kus jälgitakse teid ööpäevaringselt. Kus vajaduse tekkides kirjutatakse ümber minevikusündmused, hävitades kõik kirjalikud allikad, mis uue vaatenurgaga kokku ei sobi. Kus tegeletakse tõsiselt keele taandarendamisega, mille eesmärk on vähendada sõnavara niivõrd, et "valesti" mõtlemine ei oleks sõnade abil enam teostatav.
Ja mis veel eriti õudne - Orwelli düstoopia ja tänapäevase ühiskonna vahel võib päris palju paralleele tõmmata. Selle 1903. aastal sündinud mehe visionäärivõimed on tõesti imekspandavad.

reede, 16. jaanuar 2015

Muhe meelelahutus kirjandussõpradele

Jasper Fforde'i "Eyre'i juhtum" on vist küll pööraseim ulmeraamat, mida lugenud olen. Autor oleks ajaloosündmustest justkui lapiteki õmmelnud - kõik näib nagu tuttav, aga juppideks lõigatud ja teistmoodi kokku pandud. Lisame siia kloonimise, rännud ajas, hulga tähtsaid organisatsioone, mis seda veidrat maailma kontrollida püüavad - juba sellestki piisaks. Aga Fforde'ile mitte - tema raamatus on võimalik siseneda kirjandusteostesse. Just viimane oligi põhjus, miks ma Eyre'i juhtumi kätte võtsin, ja kokkuvõttes ei pidanud pettuma.
Fforde ei anna lugejale aega selle veidra segipaisatud maailma tutvuda, vaid tõmbab ta kohe sündmuste keerisesse kaasa (eks sellele viita ka žanrimääratlus ulmepõnevik). Kui sellest end mitte hirmutada lasta, läheb päris lõbusaks - nagu tivoliatraktsioonil. Tivolis on väga tore, aga pikalt karussellitada - tänan, pigem mitte. Nii jääb seegi teos pelgalt meelelahutuseks ja ma kahtlen, kas selle järge ("Kadunud heasse raamatusse") niipea - või üldse - kätte võtan. Kuigi jah, kui peaksin tulevikus veel Jane Eyre'i lugema, ei tee ma seda enam sama pilguga.

Sisututvustus on päris kenasti ära toodud siin
Pikemalt Jasper Fforde'i raamatutest siin