reede, 20. veebruar 2015

Piits ilma präänikuta

George Orwelli "1984" oli minu jaoks sõna otseses mõttes kohutav. Viis, kuidas raamatus kirjeldatud totaalse kontrolli, jälgimis- ja jälitamisühiskond tungis mu elutuppa õdusa kaminatule paistele oli peaaegu vägivaldne. Korduvalt tabasin end teost käest pannes ütlemas: "See on nii õudne raamat." Kui lugemise ajal pääsesid ehk enam mõjule füüsiliselt verised stseenid, siis tagantjärele annab tooni pigem üksikisiku vaimne ahistatus. Kujutage ette elamist riigis, mis tahab kontrollida - ja kontrollibki - teie mõtteid ja kus jälgitakse teid ööpäevaringselt. Kus vajaduse tekkides kirjutatakse ümber minevikusündmused, hävitades kõik kirjalikud allikad, mis uue vaatenurgaga kokku ei sobi. Kus tegeletakse tõsiselt keele taandarendamisega, mille eesmärk on vähendada sõnavara niivõrd, et "valesti" mõtlemine ei oleks sõnade abil enam teostatav.
Ja mis veel eriti õudne - Orwelli düstoopia ja tänapäevase ühiskonna vahel võib päris palju paralleele tõmmata. Selle 1903. aastal sündinud mehe visionäärivõimed on tõesti imekspandavad.