kolmapäev, 8. juuli 2015

Indiaanlase-juttude asemel

Suzanne Collinsi Näljamängude triloogia järele haarama ajendas mind triloogia teise osa põhjal tehtud film "The Hunger Games: Catching Fire". Ju siis tundus film - küll vaid osaliselt nähtuna -  piisavalt "catchy", et uudishimu tekitada. Tegu on üsna sünge fantaasialooga, kus rikkad ja ilusad Kapitooliumist elavad kaheteistkümne vaese ringkonna arvelt ja lõbustavad end iga-aastaste Näljamängudega. Sisuliselt tähendavad mängud Kapitooliumi jõudemonstratsiooni, kus igast ringkonnast loositakse välja poiss ja tüdruk, kes saadetakse areenile elu ja surma peale võitlema ja kogu tegevust kantakse üle otse-eetris (näete, me võtame teie lapsed ja teie ei saa selle vastu midagi teha).
Kahtlemata oleks mulle noorena see triloogia vägagi meeldinud - rohkelt pinget, huvitav fantaasiamaailm, sekka veidi romantikat, ladus tekst, jutustatud väga tugeva noore neiu pilgu läbi. Ei puudu ka filosoofiline ega psühholoogiline aspekt. Minu eas (khm-khm) jääb sari küll pigem meelelahutuseks. Paratamatult võrdlesin seda Orwelliga, kelle "1984" on võimas visioon, mis kestab läbi aja, samas Näljamänge saadab küll menu ja müügiedu, kuid vaevalt sellest tekst saab, mida veel põlvkondi hiljem loetakse. Oma teismelisele lapsele võin sarja aga rahumeeli soovitada, kuna vägivaldsest garneeringust hoolimata on autori käsitlus pigem positiivne, tõstes esile (inimese)armastust, sõprust, lojaalsust, õiglust. Selle tõenduseks olgu või sündmus, millest kogu tegevus alguse saab: peategelane Katniss Everdeen asub oma väikese õe asemel võitlusse vabatahtlikult, mis on tema ringkonnas vägagi haruldane juhtum.
Ah jaa, filmid - nii olevad kui tulevad - vaatan ka ilmselt ära.