kolmapäev, 26. august 2015

Sünnitamine (teeb meistriks)

Just seda peatükki lugesin enne suvepuhkusele jäämist Bjarni Haukur Thorssoni "Isa" sirvides. Kuigi klišeelik, ka oma huumorilt (kas KÕIK mehed lähevad peast napakaks, kui naine sünnitama hakkab?), suutis autor mind siiski konksu otsa võtta.
Jah, Thorsson on oma näidendi romaaniks kirjutanud, ei, ma pole lavastusena seda näinud. Tegu on (väidetavalt) tõsielulise, aga lõbusas keeles kirja pandud raamatuga, mis kergeks vahepalaks hästi sobib. Samas ei puudu tõsisemad, südamlikud mõtted ja mured, millega isa peab silmitsi seisma pärast lapse emast lahkuminekut. Õnneks lahendatakse see skandinaavialikult rahumeelsel moel, keskendudes olulisimale - et lapsele see võimalikult valutult kulgeks. (Kui kaua läheb meie ühiskonnas aega, kuniks unustatakse, et laps ei ole oma vanemate sõjarelv ega manipulatsioonivahend?). On hea teada, et meestel on ka pehmem pool olemas.
Kokkuvõttes on tegu sümpaatse teosega (kuigi mõned kohad tundusid naiivsevõitu). Ja vajaliku, kui hakata kokku lugema, mitu teost on üldse isadusest kirjutatud (meenuvad Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja" ja Thomas Hettche "Isade armastus" ).
Kujunduse kallal ma küll natuke viriseks - kui otsust kasutada esikaanel Jan Uuspõllu nägu võib mõista, siis teksti vahele pressitud väljavõtted jätavad mulje ilusa puuriida sisse sattunud oksakohtadega halgudest. Lugemist need pigem segasid. Aga noh, maitse asi.


Peeter Sauteri arvustus

teisipäev, 25. august 2015

Kuidas karastus teras

Uhhuduuri fännina olid mu ootused uue raamatu osas parasjagu kõrgeks aetud. Sestap ei olnud ma päris valmis Aafrika-lugu vastu võtma nii, nagu Kristjan seda jutustas. Kolmas raamat on minu meelest eelmistest vägagi erinev - vähem "karvane", palju tõsisem ja ilma erilise higilõhnata. See-eest räägib palju Kristjanist endast, kes on vahepealsete aastatega omajagu muutunud. Samas - on's muutused alati halvad? Harjumusel on suur jõud ja mööda rööpaid sõita mõnusalt mugav, pole siis ime, et muutustele vastu põtkime. Ei tabanud Kristjani reisisemudki päriselt seda muutust või eelistasid sellest mööda vaadata. Nii tekkis (minu mäletamist mööda) uhhuduuritajate seni ägedaim konflikt. Tõsi küll, tagantjärele suudab kirjutaja seda vaadata läbi iroonia- ja huumoriprisma ja teose lõpus konstateeritakse, et Aafrikas läbielatu on sõpruskonda pigem lähendanud.
Palju on siiski ka samaks jäänud - ikka nõuab Spordikomitee karmi väntamist, Ametiühing võitleb ratturite õiguste eest ja Esteedinärakad huvituvad "klotside" külastamisest. Aafrika ise aga on ratturite kogetu põhjal palju kirevam ja mitmekesisem kui pilt, mis meile meedia kaudu maalitud. Ja üht võib öelda - minu vaadet Aafrikale muutis see raamat küll. Hästi tehtud, poisid!

Katkend raamatust