teisipäev, 25. august 2015

Kuidas karastus teras

Uhhuduuri fännina olid mu ootused uue raamatu osas parasjagu kõrgeks aetud. Sestap ei olnud ma päris valmis Aafrika-lugu vastu võtma nii, nagu Kristjan seda jutustas. Kolmas raamat on minu meelest eelmistest vägagi erinev - vähem "karvane", palju tõsisem ja ilma erilise higilõhnata. See-eest räägib palju Kristjanist endast, kes on vahepealsete aastatega omajagu muutunud. Samas - on's muutused alati halvad? Harjumusel on suur jõud ja mööda rööpaid sõita mõnusalt mugav, pole siis ime, et muutustele vastu põtkime. Ei tabanud Kristjani reisisemudki päriselt seda muutust või eelistasid sellest mööda vaadata. Nii tekkis (minu mäletamist mööda) uhhuduuritajate seni ägedaim konflikt. Tõsi küll, tagantjärele suudab kirjutaja seda vaadata läbi iroonia- ja huumoriprisma ja teose lõpus konstateeritakse, et Aafrikas läbielatu on sõpruskonda pigem lähendanud.
Palju on siiski ka samaks jäänud - ikka nõuab Spordikomitee karmi väntamist, Ametiühing võitleb ratturite õiguste eest ja Esteedinärakad huvituvad "klotside" külastamisest. Aafrika ise aga on ratturite kogetu põhjal palju kirevam ja mitmekesisem kui pilt, mis meile meedia kaudu maalitud. Ja üht võib öelda - minu vaadet Aafrikale muutis see raamat küll. Hästi tehtud, poisid!

Katkend raamatust

Kommentaare ei ole: