kolmapäev, 23. september 2015

Vihmaussi ja vaikust ei ole inimene järgi teha osanud*

Ma ei käi kalal. Ussikestest  hakkab kahju ja kaladest hakkab kahju ja üleüldse miskipärast ei tõmba. Aga ma saan aru, miks Olavi Ruitlane kalal käib. Tema "Vee peal" mõjus mulle kuidagi... zenilikult. Õigupoolest ei oleks pidanud. Ruitlase kirjeldatuna tundus elu 80.-tel aastatel kusagil Võru linna tagahoovides väga toores ja jõhker. Arvatavasti oligi. Siiski on ta raamatus tabanud mingisuguse meeleoluseisundi, rahu, mille järele poisikesena ilmselt lugematu arv kordi Tamula järvele tõtanud. Veel enam, ta on suutnud selle meeleolu ka edasi anda.
Minategelase pilk on tegelikult hästi kummaline. Tegu on teismeikka jõudnud poisiga, kuid tema üldine vaade meenutab pigem küpse, elunäinud mehe oma. Vastuoluline mikstuur, kas pole? Jääb lihtsalt tõdemus, et asjad on, nagu nad on ja ka inimesed on täpselt sellised, nagu nad on. Säärane hinnanguvabadus (ei tea, kas taotluslik või lugesin selle ise ridade vahelt välja) on päris värskendav.
Meeldisid isegi illustratsioonid. Kuidas ma muidu teaks, mismoodi näeb välja matõll või sikuska?
Võru keel on muidugi võrratu, seda on kasutatud lugejat säästvalt, aga samas parasjagu, et kohavaimu tabada.
Lihtne, tabav, napp. Mõnnus!

*Ruitlase öeldud, minu poolt televisioonist kinni püütud ja ära tuntud. 

Bukahoolik raamatust
Intervjuu autoriga Maalehes

teisipäev, 15. september 2015

Millest küll on tehtud väiksesed tüdrukud?

Reeli Reinausile Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanide võistlusel teise koha toonud  teose "Suhkrust ja jahust" näol on minu arvates tegu hoiatusromaaniga. Minategelane, 16-aastane Johanna saab uue sõbratari, kes meelitab ta pealtnäha kerget raha teenima. Oma kõhklused ja süümepiinad matab Johanna ostlemisse ja alkoholiuima, lõpuks kasvab lumepall ja selle hoog liiga suureks ning paratamatult peab järgnema krahh.
Lugu on üles ehitatud üpris põnevalt, juba raamatu alguses antakse vihjeid edasistele kriminaalse maiguga sündmustele. Niisiis on lootust, et raamatu kätte võtnud noor selle ka lõpuni loeb. Mind hakkas igatahes huvitama, millega see kõik lõppeb - isegi hoolimata mõnigatest mu meelest liigsetest lihtsustustest (kas ma olen ainuke, kellele tundub, et mõningane naiivsus oleks justkui noortekirjanduse kohustuslik element?).
Kas täiskasvanu "Vaata, et sina kunagi nii ei tee!" ülearu ridade vahelt välja kumab, ei oska öelda, selleks peaksin olema hulga noorem. Aga ma luban, et küsin mõne teismelise käest ja ütlen.


teisipäev, 8. september 2015

Aeg jääb siin seisma

Saksa kirjaniku David Wagneri osalt autobiograafiline raamat "Elu" ei ole just ajaviitelugemine, eelkõige tõsise teema tõttu. Peategelane, noor mees, on lapsepõlvest saadik põdenud autoimmunhaigust, mille tagajärjel ei jää lõpuks üle muud kui maksasiirdamine.
Lugesin raamatut keset suvepuhkust jupikaupa, vastavalt meeleolule. Kui järele mõelda, ei olegi väga palju selliseid teoseid kätte sattunud, mida niimoodi jupitada kannataks (kui kogumikud välja arvata). Wagner aga on oma loo esitanud miniatuuride, fragmentidena. Mis see inimese elu muud ongi kui killud, mälestused, mõtted. Läbisegi.
Põhiliselt on mul sisust meeles lõputu ootamine. Kõik need haiglasviibimised, kus muidu nii kiiresti käest kaduvad minutid näikse kordades pikenevat, kus sageli pole muud teha, kui lage vahtida ja oodata, oodata, oodata. Hommikust kraadimist, hommikusööki, vereproovi, järgmisi protseduure, lõunasööki ja nii edasi. Päris elu toimuks aga justkui kusagil mujal, väljaspool haiglaseinu. Ootamine, kuni leitakse sobiv doonor. Ootamine, kuni saab pärast operatsioonist taastumist jälle "elama" hakata. Väljaspool haiglaseinu. Kui saab. Samas, hirmu surma ees ma ridadest välja ei lugenud, pigem kohatist väsimust ja tüdimust elust.
Tundsin peategelasele kaasa mitte niivõrd tema haiguse, vaid just sellesama lõputu ootamise tõttu. Milline valus ja samas imeline kannatlikkuse proov!


Peeter Helme on ERRi lehel raamatust hea ülevaate andnud ja huvi korral on võimalik kuulata ka raadiosaadet tõlkija Piret Pääsukesega.
Autorist

teisipäev, 1. september 2015

Mis asub surma taga


Pole eriti kindel, kas oleksin Indrek Hargla "Süvahavva"  lugeda võtnud, kui selle teist osa poleks mulle sünnipäevaks kingitud. Sellenimelist seriaali olin pisteliselt näinud ja kohtumiselt kirjanikuga üles noppinud teadmise, et Hargla ei olnud tulemusega rahul. Ehk just seetõttu otsustaski ta sündmustiku hoopis etnoulmepõnevikuks kirjutada. Lugu hakkab hargnema ühe pealtnäha tavalise linnaperekonna kolimisest Kagu-Eestisse Süvahavva tallu. Peagi hakkavad aga juhtuma veidrad, lausa üleloomulikud asjad.
Erinevalt  teisest raamatu esimene osa mulle väga ei meeldinud. Tundus segasevõitu - üksjagu erinevaid tegelasi ja asjapulki (muuhulgas ka parasjagu võimukas raamatukoguhoidja Helga): vaigutaja, arbuja, kohalik aadlivõsu, külahull, holistilis-regressiivne konsultant jne. Kahe raamatu peale väga palju "normaalseid" tegelasi ei olegi.  Ja kes alguses näibki tavaline, võib hiljem osutuda sootuks kellekski teiseks. Minu lemmikud on kirikuõpetaja Feliks Luks ja eelmainitud keerulise nimega konsultant Ofeelia, kelle kujud muidu üsna tõsise tooni juurde mõnusa annuse huumorit lisavad. Mitmel korral tabasin end aga küsimast, kas pereisa Peep ongi nö keskmine eesti mees. Sel juhul oleks see küll päris hale lugu, paistis teine selline juhmivõitu.

Esimesest ehmatusest end läbi närinud, lugesin teise suve juhtumisi lausa naudinguga ja umbes poole pealt läks nii põnevaks, et ei saanudki raamatut käest. Kohati elasin teosesse nii sisse, et tundsin ihukarvu püsti tõusvat. Te aga ärge lootkegi, et lõpuks kõik selgub - väga osavalt jätab Hargla nii mõnegi otsa lahti. Nii et ootan huviga järgmist raamatut!

Ah jaa - kahju, et enam pole kombeks raamatuisse võõrkeelsete dialoogide tõlget panna. Kas peetakse loomulikuks, et KÕIK eestlased oskavad inglise keelt?

Jaan Martinsoni blogis
Bukahooliku arvamus
Kirjanduslik päevaraamat 
Ove Hillep Reaktoris