teisipäev, 8. september 2015

Aeg jääb siin seisma

Saksa kirjaniku David Wagneri osalt autobiograafiline raamat "Elu" ei ole just ajaviitelugemine, eelkõige tõsise teema tõttu. Peategelane, noor mees, on lapsepõlvest saadik põdenud autoimmunhaigust, mille tagajärjel ei jää lõpuks üle muud kui maksasiirdamine.
Lugesin raamatut keset suvepuhkust jupikaupa, vastavalt meeleolule. Kui järele mõelda, ei olegi väga palju selliseid teoseid kätte sattunud, mida niimoodi jupitada kannataks (kui kogumikud välja arvata). Wagner aga on oma loo esitanud miniatuuride, fragmentidena. Mis see inimese elu muud ongi kui killud, mälestused, mõtted. Läbisegi.
Põhiliselt on mul sisust meeles lõputu ootamine. Kõik need haiglasviibimised, kus muidu nii kiiresti käest kaduvad minutid näikse kordades pikenevat, kus sageli pole muud teha, kui lage vahtida ja oodata, oodata, oodata. Hommikust kraadimist, hommikusööki, vereproovi, järgmisi protseduure, lõunasööki ja nii edasi. Päris elu toimuks aga justkui kusagil mujal, väljaspool haiglaseinu. Ootamine, kuni leitakse sobiv doonor. Ootamine, kuni saab pärast operatsioonist taastumist jälle "elama" hakata. Väljaspool haiglaseinu. Kui saab. Samas, hirmu surma ees ma ridadest välja ei lugenud, pigem kohatist väsimust ja tüdimust elust.
Tundsin peategelasele kaasa mitte niivõrd tema haiguse, vaid just sellesama lõputu ootamise tõttu. Milline valus ja samas imeline kannatlikkuse proov!


Peeter Helme on ERRi lehel raamatust hea ülevaate andnud ja huvi korral on võimalik kuulata ka raadiosaadet tõlkija Piret Pääsukesega.
Autorist

Kommentaare ei ole: