kolmapäev, 23. september 2015

Vihmaussi ja vaikust ei ole inimene järgi teha osanud*

Ma ei käi kalal. Ussikestest  hakkab kahju ja kaladest hakkab kahju ja üleüldse miskipärast ei tõmba. Aga ma saan aru, miks Olavi Ruitlane kalal käib. Tema "Vee peal" mõjus mulle kuidagi... zenilikult. Õigupoolest ei oleks pidanud. Ruitlase kirjeldatuna tundus elu 80.-tel aastatel kusagil Võru linna tagahoovides väga toores ja jõhker. Arvatavasti oligi. Siiski on ta raamatus tabanud mingisuguse meeleoluseisundi, rahu, mille järele poisikesena ilmselt lugematu arv kordi Tamula järvele tõtanud. Veel enam, ta on suutnud selle meeleolu ka edasi anda.
Minategelase pilk on tegelikult hästi kummaline. Tegu on teismeikka jõudnud poisiga, kuid tema üldine vaade meenutab pigem küpse, elunäinud mehe oma. Vastuoluline mikstuur, kas pole? Jääb lihtsalt tõdemus, et asjad on, nagu nad on ja ka inimesed on täpselt sellised, nagu nad on. Säärane hinnanguvabadus (ei tea, kas taotluslik või lugesin selle ise ridade vahelt välja) on päris värskendav.
Meeldisid isegi illustratsioonid. Kuidas ma muidu teaks, mismoodi näeb välja matõll või sikuska?
Võru keel on muidugi võrratu, seda on kasutatud lugejat säästvalt, aga samas parasjagu, et kohavaimu tabada.
Lihtne, tabav, napp. Mõnnus!

*Ruitlase öeldud, minu poolt televisioonist kinni püütud ja ära tuntud. 

Bukahoolik raamatust
Intervjuu autoriga Maalehes

Kommentaare ei ole: