reede, 30. oktoober 2015

Kui küsitakse, kuidas lugu lõpeb, VALETAGE

Soovitus E. Lockharti (Emily Jenkinsi pseudonüüm) raamatu tagakaanel on asjakohane - teose lõpp toetub paljuski üllatuslikule püändile. Minu jaoks seisnes suurem üllatus stiilis - kuigi tegu on noortele suunatud raamatuga, ei ole autor ei teinud kübetki hinnaalandust.
"Isa tõstis viimase kohvri Mercedese tagaistmele (empsile jättis ta ainult Saabi) ja käivitas mootori.
Seejärel võttis ta välja revolvri ja tulistas  mind rindu. Seisin muruplatsil ja kukkusin. Kuuliauk laienes ja mu süda veeres rindkerest välja, otse lillepeenrasse. Verd tulvas rütmiliselt avatud haavast
ja seejärel silmist,
kõrvust,
suust. 
Sellel oli soola ja luhtumise maik. Erepunane häbitunne, et mind ei armastata, leotas üle majaesise muruplatsi, teekivid, verandale viivad trepiastmed. Mu süda viskles pojengide vahel nagu forell. 
Emps nähvas mulle. Ta käskis mul end kokku võtta. 
Ole normaalne, kohe, ütles ta. Otsemaid, ütles ta."

Peategelane Cady on pärit rikkast Ameerika perekonnast, kus oma muresid ei näidata välja (sest Sinclairid ei hädalda!), vaid loputatakse need alla alkoholi või antidepressantidega. Kus õeksed lähevad pärandusejahis nii raksu, et kaasavad oma manipulatsioonidesse ka lapsed. Kuni ühe kummalise juhtumini perekonna erasaarel, mis toob Cady jaoks kaasa talumatud peavaluhood ja mälulüngad. Alles kaks aastat hiljem leiab ta endas tahet hakata taastama, mis õieti tema viieteistkümnendal suvel juhtus.


Raamat oli väga meeldiv üllatus. Noortekad ei pea olema lihtsad, ropud ega manitsevad (või, mis kõige hullem, kogu kompott korraga). Noortekad võivad olla ka stiilsed.

Väga mõnusalt on raamatut tutvustanud Annika Aas: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/03/05/e-lochhart-we-were-liars-me-olime-valetajad/
Minuni jõudis teos tänu Jaanika Palmile: http://www.elk.ee/?p=12758

Ah jaa. Ma ei mäletagi, millal ma viimati raamatut lugedes nutta sain.

teisipäev, 6. oktoober 2015

Paberilt kinolinale*


Frank McCourti "Angela tuhk"  on karmivõitu autobiograafiline romaan, mille sündmused toimuvad  Iirimaa suure nälja ajal 1930.-tel. Esmalt nägin tegelikult filmi, selle keel, näitlejatööd ja ihuni tungiv pidev külm vihm avaldasid säärast mõju, et lugesin ühe jutiga ka raamatu läbi. Soovitan kõikidele, kelle arvates elu Eestis on hädaorg.
Raamatust: http://vaikus-on.blogspot.com.ee/2010/06/frank-mccourt-angela-tuhk.html





Robert Ludlumi meisterliku põnevusromaani "Bourne'i identiteet" põhjal tehtud film on küll suuresti lihtsustatud, kuid mitte vähem põnev. Mälu kaotanud ja end tagaaetava rollis avastavat peaosalist mängiv Matt Damon on hea vaheldus kandiliste või kivinägudega action-staaridele ja Franka Potenke naispeaosalisena meeldivalt värske nägu. Ja see filmimuusika! 




Chuck Palahniuki "Kaklusklubi" ja selle põhjal tehtud samanimeline film on piisavalt erinevad, et tutvuda lähemalt mõlemaga. Tegemist on mõistagi nn meestekaga, aga mulle meeldib selle juures hoopis psühholoogiline vaatenurk - lõpuks ei saagi päris täpselt aru, kas peategelasi on kaks või on üks teise alter ego. Film annab seejuures üsna ilmse vastuse, kuid raamat jätab rohkem ruumi lugejal endal lahenduseni jõuda.



Charles Frazieri "Cold Mountain" on vastupidiselt eelmisele pigem naiselik lugu armastusest, ootusest, kannatustest, aga ka naiste uskumatust vaprusest. Tegevus toimub Ameerika kojusõja ajal ja linnatüdruk Ada peab talus  toime tulema nii naiste- kui meestetöödega, oodates samas sõjast koju oma kallimat. Meeldisid mõlemad, kuid lugesin raamatu enne läbi ja ei leppinudki päriselt filmi valitud näitlejatega.



Annie McSchmidti "Viplala lood" on mu lapsepõlve absoluutne lemmik! Iseenesest vahva, et Viplalast ekraniseering tehti, kuid ma vist ei julge seda vaatama minna kartuses, et see ei küündi raamatu tasemeni. Või kes teab, äkki siiski...

* Raamatukogu samateemaline väljapanek tutvustab mitmeid teisigi teoseid, mis filmiks saanud.

esmaspäev, 5. oktoober 2015

Katastroof maailma katusel

Ma vist ei oleks seda raamatut riiulist haaranud, kui poleks käinud vaatamas filmi "Everest", mis räägib traagilistest sündmustest 1996. aasta kevadel, mil Everestil kaotas elu ühtekokku kaksteist mägironijat. Raamatu autor Jon Krakauer (eesti keeles ilmunud ka tema "Into the Wild" tõlkepealkirjaga "Üksindusse") osales Rob Halli juhitud kommertsekspeditsioonis, mis tormi kätte jäänuna kaotas ühtekokku neli tippupürgijat, kaasa arvatud peagiidi enda.
Krakauer oli 1996. aastal juba kogenud mägironija (tõsi küll, mitte sellistes kõrgustes), kuid Everestile viis teda hoopis ajakirjanikutöö. Raamat on mõnes mõttes ajakirjas Outside ilmunud artikli täielikum, põhjalikum ja täpsustatud versioon ning ühtlasi autori katse mõista, mis oli tegelikult juhtunud. Krakauer tundis pikalt nn ellujääja süüd ja lootis, et raamatu valmis saanud, lasevad toimunud sündmused temast lõpuks lahti. Olgu ette öeldud - see lootus oli asjatu.
Siiski ei ole mina-vormis kirjutet teoses keskendutud niivõrd isiklikele läbielamistele, sündmusi on püütud kirjeldada nii täpselt kui võimalik. Usun, et ajakirjanikuna üritas Krakauer juhtunut analüüsida objektiivselt, kuid siiski ei ole ta päriselt suutnud vältida hinnangute andmist - ei teiste ega ka enda puhul. Selle tõestuseks on ka tõsiasi, et nö vastulauseks ilmus samal teemal veel (konkureeriva, Scott Fischeri juhitud ekspeditsooni giidi) Anatoli Bukrejevi raamat "Tõus" ("The Climb"). Rob Halli ekspeditsioonis osalenud Beck Weathers on oma karmid kogemused kogunud kirjatükiks "Left for Dead"

Lugemist raskendavad suur nimede hulk ja põiked ajalukku, kuid õnneks on teose alguses välja toodud nimekiri kõikide raamatus mainitud ekspeditsioonide liikmetest ja vajadusel saab neist lehekülgi tagasi keerates tuge. Samuti on võhikutel abi joonealustest märkustest (viimasel ajal olen neist mitmeski raamatus puudust tundnud!).
Pean ütlema, et kuigi autor pole seda otseselt taotlenud, mõjus raamat mulle isegi traagilisemana kui film. Vahest seetõttu, et kinolinal nähtut tajusin kunstina, aga pilku kirjaridasid mööda libistades näris, eriti lõpupoole, pidev tunne, et see kõik toimus päriselt.
Mis veel? Kui miski nii viltu kisub, on süüdlasi otsida ja näpuga näidata lihtne (eriti neil, kes asjast kõige vähem teavad). Aru saada on aga äärmiselt raske, leppida - peaaegu võimatu.


Fotol Rob Halli traagilise saatusega ekspeditsioon, (http://www.mountainsoftravelphotos.com/Everest/References-Books.html)