esmaspäev, 5. oktoober 2015

Katastroof maailma katusel

Ma vist ei oleks seda raamatut riiulist haaranud, kui poleks käinud vaatamas filmi "Everest", mis räägib traagilistest sündmustest 1996. aasta kevadel, mil Everestil kaotas elu ühtekokku kaksteist mägironijat. Raamatu autor Jon Krakauer (eesti keeles ilmunud ka tema "Into the Wild" tõlkepealkirjaga "Üksindusse") osales Rob Halli juhitud kommertsekspeditsioonis, mis tormi kätte jäänuna kaotas ühtekokku neli tippupürgijat, kaasa arvatud peagiidi enda.
Krakauer oli 1996. aastal juba kogenud mägironija (tõsi küll, mitte sellistes kõrgustes), kuid Everestile viis teda hoopis ajakirjanikutöö. Raamat on mõnes mõttes ajakirjas Outside ilmunud artikli täielikum, põhjalikum ja täpsustatud versioon ning ühtlasi autori katse mõista, mis oli tegelikult juhtunud. Krakauer tundis pikalt nn ellujääja süüd ja lootis, et raamatu valmis saanud, lasevad toimunud sündmused temast lõpuks lahti. Olgu ette öeldud - see lootus oli asjatu.
Siiski ei ole mina-vormis kirjutet teoses keskendutud niivõrd isiklikele läbielamistele, sündmusi on püütud kirjeldada nii täpselt kui võimalik. Usun, et ajakirjanikuna üritas Krakauer juhtunut analüüsida objektiivselt, kuid siiski ei ole ta päriselt suutnud vältida hinnangute andmist - ei teiste ega ka enda puhul. Selle tõestuseks on ka tõsiasi, et nö vastulauseks ilmus samal teemal veel (konkureeriva, Scott Fischeri juhitud ekspeditsooni giidi) Anatoli Bukrejevi raamat "Tõus" ("The Climb"). Rob Halli ekspeditsioonis osalenud Beck Weathers on oma karmid kogemused kogunud kirjatükiks "Left for Dead"

Lugemist raskendavad suur nimede hulk ja põiked ajalukku, kuid õnneks on teose alguses välja toodud nimekiri kõikide raamatus mainitud ekspeditsioonide liikmetest ja vajadusel saab neist lehekülgi tagasi keerates tuge. Samuti on võhikutel abi joonealustest märkustest (viimasel ajal olen neist mitmeski raamatus puudust tundnud!).
Pean ütlema, et kuigi autor pole seda otseselt taotlenud, mõjus raamat mulle isegi traagilisemana kui film. Vahest seetõttu, et kinolinal nähtut tajusin kunstina, aga pilku kirjaridasid mööda libistades näris, eriti lõpupoole, pidev tunne, et see kõik toimus päriselt.
Mis veel? Kui miski nii viltu kisub, on süüdlasi otsida ja näpuga näidata lihtne (eriti neil, kes asjast kõige vähem teavad). Aru saada on aga äärmiselt raske, leppida - peaaegu võimatu.


Fotol Rob Halli traagilise saatusega ekspeditsioon, (http://www.mountainsoftravelphotos.com/Everest/References-Books.html)


Kommentaare ei ole: