reede, 30. oktoober 2015

Kui küsitakse, kuidas lugu lõpeb, VALETAGE

Soovitus E. Lockharti (Emily Jenkinsi pseudonüüm) raamatu tagakaanel on asjakohane - teose lõpp toetub paljuski üllatuslikule püändile. Minu jaoks seisnes suurem üllatus stiilis - kuigi tegu on noortele suunatud raamatuga, ei ole autor ei teinud kübetki hinnaalandust.
"Isa tõstis viimase kohvri Mercedese tagaistmele (empsile jättis ta ainult Saabi) ja käivitas mootori.
Seejärel võttis ta välja revolvri ja tulistas  mind rindu. Seisin muruplatsil ja kukkusin. Kuuliauk laienes ja mu süda veeres rindkerest välja, otse lillepeenrasse. Verd tulvas rütmiliselt avatud haavast
ja seejärel silmist,
kõrvust,
suust. 
Sellel oli soola ja luhtumise maik. Erepunane häbitunne, et mind ei armastata, leotas üle majaesise muruplatsi, teekivid, verandale viivad trepiastmed. Mu süda viskles pojengide vahel nagu forell. 
Emps nähvas mulle. Ta käskis mul end kokku võtta. 
Ole normaalne, kohe, ütles ta. Otsemaid, ütles ta."

Peategelane Cady on pärit rikkast Ameerika perekonnast, kus oma muresid ei näidata välja (sest Sinclairid ei hädalda!), vaid loputatakse need alla alkoholi või antidepressantidega. Kus õeksed lähevad pärandusejahis nii raksu, et kaasavad oma manipulatsioonidesse ka lapsed. Kuni ühe kummalise juhtumini perekonna erasaarel, mis toob Cady jaoks kaasa talumatud peavaluhood ja mälulüngad. Alles kaks aastat hiljem leiab ta endas tahet hakata taastama, mis õieti tema viieteistkümnendal suvel juhtus.


Raamat oli väga meeldiv üllatus. Noortekad ei pea olema lihtsad, ropud ega manitsevad (või, mis kõige hullem, kogu kompott korraga). Noortekad võivad olla ka stiilsed.

Väga mõnusalt on raamatut tutvustanud Annika Aas: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/03/05/e-lochhart-we-were-liars-me-olime-valetajad/
Minuni jõudis teos tänu Jaanika Palmile: http://www.elk.ee/?p=12758

Ah jaa. Ma ei mäletagi, millal ma viimati raamatut lugedes nutta sain.

Kommentaare ei ole: