esmaspäev, 30. november 2015

Hubane kodu või õuduste kamber?

Emma Donoghue raamat meeldis mulle väga. Jutustatud lugu ise on muidugi hirmus: noore tudengina röövitud neiut hoitakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil juba aastaid vanglatoaks ehitatud kuuris. Siiski nõustun Kaja Kleimanniga, et see ei ole ohvrite lugu.
Eriliseks teeb selle raamatu minategelase, äsja viieaastaseks saanud poisi perspektiiv. Jack on vangistuses sündinud, ei ole kunagi näinud rohkem päevavalgust, kui kuuri katuseaknast langeb, ega kohtunud ühegi inimesega peale oma ema. Isegi ema ahistajat ei ole ta näinud, sest õhtuti peidetakse ta kappi. Kuni viieseks saamiseni on tuba Jacki jaoks ainus olemasolev maailm ja kõik muu vaid väljamõeldis televiisoris või lihtsalt avakosmos. Noor ema on kitsastes tingimustes teinud silmatorkavaid pingutusi Jacki kõne, matemaatiliste ja isegi  kehaliste võimete arendamiseks. Kummalisel kombel näib, et tal on õnnestunud Jacki lapsepõlv muuta isegi turvalisemaks, kui see tavapärastes tingimustes oleks võimalik olnud.
Jacki elu aga muutub, kui ema otsustab valed kustutada ja lapsele rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Kes tahab "Tuba" lugeda ja mitte liiga palju ette teada, peaks selle postituse siinkohal pooleli jätma.


Mulle näib, et üldjuhul on autoril päris hästi õnnestunud lapse mõttemaailma näidata, kuid üks koht jäi mind häirima. Kas poiss, kel on küllaldaselt tegemist, et kohaneda nn avakosmosega (mu meelest täiesti kohane võrdlus, sest pisikese toaga harjunule näib kõik sellest väljaspool mõõtmatu ja hirmutavana), on ikka võimeline niimoodi filosofeerima:
"Ma märkan, et maailmas on inimesed peaaegu alati pinges ja neil ei ole aega. Isegi Vanaema ütleb seda sageli, aga tema ja Kasuvana ei käi ju tööl nii et ma ei tea, kuidas töötavad inimesed oma tööd teevad ja elada ka veel jõuavad. Toas oli minul ja Emmel kõigeks aega. Aega määritakse vist hästi õhukese kihina nagu võid maailmale. Teedele ja majadele ja mänguväljakutele ja poodidele - nii et igale kohale on õige pisut kantud ja kõik peavad järgmise koha juurde kiirustama.
Ja alati, kui ma lapsi vaatan, siis näen, et nad vist ei meeldi enamalt jaolt täiskasvanutele, isegi mitte oma vanematele. Nad nimetavad lapsi ilusateks ja armsateks ja teevad neist pilti, aga nad ei taha nendega tegelikult mängida, parema meelega joovad nad kohvi ning räägivad teiste täiskasvanutega juttu."
Võib-olla rääkis selle viieaastase poisi suu läbi hoopis kirjanik ise?

Kirjutada oleks veel nii mõndagi, aga milleks korrata seda, mida teised on juba öelnud.
Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis
Kätlin Kaldmaa Eesti Ekspressis