kolmapäev, 30. detsember 2015

Oluline on see, mis ütlemata

Tommi Kinnuneni (või on õigem käänata "Kinnuse"?) raamatuni "Nelja tee rist" jõudsin kolleegi soovituse kaudu. Teose lugemiseks kulunud ajast just kahju ei ole, aga mu lemmikpõhjamaalaste hulka see ka ei trügi.
Kinnunen jutustab üksikute stseenide kaupa nelja erinevatest põlvkondadest pärit tegelase lugu, mis mõningates punktides kohtuvad. Raamat algab aastaga 1895 (kui proloogi mitte arvestada), mil noor ja kogenematu ämmaemand Maria satub silmitsi olukorraga, kus tal tuleb päästa sünnitaja elu. Pilt on üsna verine, kuid sellest ei tasu kohkuda - sääraseid teoses enam ette ei tule. Mariast saab oma ametis tunnustatud ja lugupeetud isik, aga armastuses tal õnne ei ole.
Armastuses ei ole õnne ka Maria tütrel Lahjal. Osalt on selles süüdi tolleaegsed üldised arusaamad normaalsusest, osalt põhjamaine endassesulgumine. Viimase on peaaegu täiuseni lihvinud Lahja abikaasa Onni, kelle lugu raamatu lõpetab. Vahepeale mahub ka Lahja minia Kaarina oma püüetega teha majast kodu ja selle elanikest perekond.
"Nelja tee rist" on tuntavalt kidakeelne ja nagu õhkab soomelikku ängi, meenutades Katja Kettu teoseid "Keevitaja" ja "Ämmaemand". Tõsi küll, viimased on märksa süngemad. Kerge seda raamatut lugeda ei ole, nii mõneski kohas pidin lehekülgi tagasi keerama, enamasti eelnimetatud lõikumiskohtade tõttu. Huvitav ja julge nähtus on aga meeskirjanik, kes (vähemalt suurema osa) oma teosest vaatleb maailma läbi naise silmade. Nagu öeldakse, respect!

Indigoaanlane kirjutab, et teda puudutas Lahja lugu
Kultuuritarbija 60+ arvates oli see Onni lugu

Ma ise oleks rohkem tahtnud lugeda Mariast. Aga sina?

reede, 4. detsember 2015

Menüüs on perekonnasaladused*

Herman Kochi "Õhtusöök" ei ole minu arvates raamat, mida mõnuga lugeda. Vastupidi, autor on selle üles ehitanud niimoodi, et alguses vaid kripeldav ebamugavustunne muutub raamatu edenedes segadusttekitavaks ja üpris tugevaks.
Esiti näib, et tegu on kergelt sunnitud, kuid siiski tavalise perekondliku õhtusöögiga, millest võtavad koos abikaasadega osa Hollandi peaministrikandidaat Serge Lohman ja tema vend Paul. Juhtunud on midagi, mis puudutab mõlema paari teismelistest poegi, kuid mis? Pole selge, mida üks või teine lauasolija toimunust teab või kas üldse teab.

Lugu on räägitud Pauli silme läbi ja kohe alguses paistab silma tema kriitiline hoiak oma venna suhtes. Loomulikult panin selle Pauli nn väikese (või siis vähem eduka) venna kompleksi arvele, kuid tegelikult on selle hoiaku taga ka teine, hoopis tumedam osa. Otsustavaks saab aga kellegi sekkumine, kellest seda esialgu ei ootagi.

Kes otsib kiiret sündmuste arengut, võib teose kohe kõrvale jätta. Kohci raamat on inimesele, kellele meeldib loetu üle pikemalt mõtiskleda.

Teose tutvustus kirjastuse lehel
Mike Fasso tutvustus (tabav, aga mitte liiga paljastav).

*Pealkiri laenatud Mike Fassolt