kolmapäev, 30. detsember 2015

Oluline on see, mis ütlemata

Tommi Kinnuneni (või on õigem käänata "Kinnuse"?) raamatuni "Nelja tee rist" jõudsin kolleegi soovituse kaudu. Teose lugemiseks kulunud ajast just kahju ei ole, aga mu lemmikpõhjamaalaste hulka see ka ei trügi.
Kinnunen jutustab üksikute stseenide kaupa nelja erinevatest põlvkondadest pärit tegelase lugu, mis mõningates punktides kohtuvad. Raamat algab aastaga 1895 (kui proloogi mitte arvestada), mil noor ja kogenematu ämmaemand Maria satub silmitsi olukorraga, kus tal tuleb päästa sünnitaja elu. Pilt on üsna verine, kuid sellest ei tasu kohkuda - sääraseid teoses enam ette ei tule. Mariast saab oma ametis tunnustatud ja lugupeetud isik, aga armastuses tal õnne ei ole.
Armastuses ei ole õnne ka Maria tütrel Lahjal. Osalt on selles süüdi tolleaegsed üldised arusaamad normaalsusest, osalt põhjamaine endassesulgumine. Viimase on peaaegu täiuseni lihvinud Lahja abikaasa Onni, kelle lugu raamatu lõpetab. Vahepeale mahub ka Lahja minia Kaarina oma püüetega teha majast kodu ja selle elanikest perekond.
"Nelja tee rist" on tuntavalt kidakeelne ja nagu õhkab soomelikku ängi, meenutades Katja Kettu teoseid "Keevitaja" ja "Ämmaemand". Tõsi küll, viimased on märksa süngemad. Kerge seda raamatut lugeda ei ole, nii mõneski kohas pidin lehekülgi tagasi keerama, enamasti eelnimetatud lõikumiskohtade tõttu. Huvitav ja julge nähtus on aga meeskirjanik, kes (vähemalt suurema osa) oma teosest vaatleb maailma läbi naise silmade. Nagu öeldakse, respect!

Indigoaanlane kirjutab, et teda puudutas Lahja lugu
Kultuuritarbija 60+ arvates oli see Onni lugu

Ma ise oleks rohkem tahtnud lugeda Mariast. Aga sina?

Kommentaare ei ole: