neljapäev, 15. detsember 2016

Kättemaks on magus?

Shannon Kirk'i "Meetod 15/33" paelus mind esmalt sisututvustuse pärast:
"Kujutlege abitut, rasedat 16aastast tüdrukut, kes on välja kistud oma rahulikust kodust ja topitud räpasesse kaubikusse. Röövitud. Üksi. Hirmul.
Nüüd unustage ta…
Kujutlege tema asemel rasedat, 16aastast manipuleerivat tütarlast. Ta on topitud räpasesse kaubikusse, kuid röövimise esimesest hetkest alates on tüdruk vankumatult kindel kahes asjas: päästa oma sündimata poeg ja maksta halastamatult kätte.
Ta on metoodiline, kalkuleeriv, järjekindel oma sepitsustes. Kliiniline sotsiopaat? Midagi juhuse hoolde jätmata, kindel oma ajastuses ja tegudes, ootab ta täiuslikku hetke, et vastu rünnata. „Meetod 15/33” jutustab sellest, mis juhtub, kui ohver on sama külmavereline kui tema vangistajad."
Ehk - lugu ise ei ole midagi enneolematut (kahjuks) - säärastest röövimistest oleme kõik lugenud, kui mitte raamatuist, siis lehepealkirjadest. Eriliseks teeb selle aga peategelase, ohvri isik. Tütarlaps, kes vajadusel suudab kõik oma emotsioonid välja lülitada, keskenduda iga mõtteraasuga oma eesmärgile ja tegutseda vastavalt. Ma pole uurinud, kas selliste võimetega inimesed ka reaalselt eksisteerivad, kuid esmapilgul tundub, et need võiksid väga kasulikud olla. Teisalt aga - missugune oleks siis maailm? Ilma empaatia, kaastunde, hoolivuseta, kõik me rühkimas omaenda teed käia, suud kriipsuks tõmmatud? 
Enam ei näigi nii ahvatlev, ega? Küllap on inimkonnale emotsioonid - ilma lülitita! - antud põhjusega.
Kippusin teose tutvustusest mõtisklustesse kalduma. Mis iseenesest on hea märk - näitab, et raamat andis mõtteainet. Seetõttu oli üpris huvitav lugeda, kuid neile, kes eelistavad kärts-mürts-põnevikke, võib igavaks jääda. Peategelane mus sümpaatiat ei äratanud, ilmselt oma kustumatu kättemaksujanu tõttu (kättemaksust, muide, on päris pikalt juttu). Ka ei mõistnud ma, kuidas ratsionaalne mõtlemine ja kättemaks kokku sobivad. Kättemaks pidavat ju magus olema, mis viitab aga - emotsioonile.

kolmapäev, 30. november 2016

Raamat nagu sibul*

Siia blogisse jõuab vaid osa loetud raamatutest. Karen Fowleri "Me oleme kõik täiesti endast väljas" on üks neist, mis kahtlemata tutvustamist väärib. Raamatu originaalpealkiri "We Are All Completely Beside Ourselves" on märksa laiema tõlgendusvõimalusega kui eestikeelsele väljaandele valitu, kuid viimane on siiski õnnestunud. Endast väljas olemine, süütunne, enda tajumine mitte terviklikuna ja püüe sobituda ühiskonnaga on teost läbiv teema. Ärge aga arvake, et see on üks lihtne ja hale lugu, oh ei - autoril on varuks õige huvitav vaatenurk.
Tutvustusest raamatu sisekaanel:
Kuidas te end tunneksite, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus ta elust asjaoludel, mida Rosemary on püüdnud pingsalt unustada. /.../
Kõlab veidi nagu põnevik, kuid sellega siiski tegu ei ole. Kui paotaksin siin sisu pisut rohkem, rikuksin aga võimaliku üllatusmomendi. Nii panen kirja ainult mõned tekkinud mõtted.
Kui vanemad valivad, millises keskkonnas hakkab nende laps elama, kui palju nad tegelikult selle valiku mõju üle järele mõtlevad? Kas nad kaaluvad hoolega, millise jälje jätavad need valikud lapse isiksusele ja psüühikale? Kas nad ketravad mõttes läbi võimalikud stsenaariumid, et olla valmis ka selleks, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud?
Fowleri keel on lihtne lugeda, samas leiab teosest nii mõnegi tabava mõttetera. Ka sisu on huvitavalt mitmekihiline, siin on mõtteainet mitme valdkonna - psühholoogia, pedagoogika, raamatu peateema kohta. Ma ei ütle ikka veel, mis see on, lugege parem ise.

Katkend raamatust ERR-i lehel


*Kel silmad märja koha peal, saab nutta ka.

teisipäev, 15. november 2016

Kui su poeg on tapja

Lionel Shriver'i raamat "Me peame rääkima Kevinist" ilmus eesti keeles kaheksa aastat tagasi. Kuigi teos hakkas juba siis silma, jõudis see mu öökapile alles tänavu - vahest ongi paras aeg seda lugeda, kui lastest on teismelised saanud.
Raamat on muidugi õõvastav. Tutvustus sisekaanel: "Kiiva kiskunud emadusest jutustavas romaanis läheneb autor tragöödiale - tapatalgutele keskkoolis - tapja ema vaatevinklist. Eva juurdleb oma poja isale kirjutatud kirjades selle enam kui raske iseloomuga lapse kasvatamise üle ning tunnistab, et niisuguse poja emaks olemine tekitas temas vastumeelsust."
Esialgu mõtlesin, kui kohutav võib olla kasvada ilma emaarmastuseta, ja loomulikult tekkis minategelase suhtes teatav eelarvamus. See kadus aga üsna ruttu, sest mulle näis, et Eva tõesti püüdis oma poega armastada. Too ei teinud seda aga lihtsaks, kurnates juba titeeas oma kisaga ära ema ja järjepanu kõik hoidjatädid. Vaid isa koju tulles muutus väsinud laps kukununnuks. Polnud siis imestada, et isa suhtus oodatud pojakesse ahviarmastusega, ema aga tundis vaid meeleheidet. Kui perre sündis tütar, sai Eva lõpuks lahti oma küsimusest, kas ta on üldse võimeline oma last armastama - Celia oli Kevini täielik vastand.

Kas laps võib olla juba sündides halb? Enamasti arvatakse, et mitte. Teisalt - laps võib olla sündinud südametunnistuseta (aitäh harimast, Martha Stout). Just selline laps tundus mulle autori loodud Kevin. Tema pahateod olid aga alati liiga peenelt korraldatud, et vahele jääda. Kui ema poega kahtlustas, õigustas isa teda tulihingeliselt.
Tõlkija järelsõnast selgub, et autori käest küsitakse alatasa, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü. Minu meelest veider küsimuse püstitus - nagu isa ei olekski lapse kasvatamises asjaosaline. Liigse hellitamisega võib samamoodi liiale minna kui liigse külmuse või karmusega. Minu meelest näitas Kevin raamatu  lõpus, kummast vanemast ta tegelikult lugu pidas. Muide, lõpp toob üllatusi.

See raamat sõi ennast üsna tükiks ajaks mu sisse, tõstis mingeid klotse ümber, püstitas küsimusi. Sääraseid teoseid ei saa järjest lugeda, vahepeal peab midagi kergemat haukama. Ka keeleliselt on tegu üsna nõudliku materjaliga (õnneks sellega harjub, kuigi ma kahtlen siiani, kas on vaja kasutada nii "peeneid" sõnu nagu "parvenüü"). Teose põhjal on vändatud ka film, kus Evat mängib Tilda Swinton.




Veel teosest:
http://lugemine.blogspot.com.ee/2008/12/lionel-shriver-me-peame-rkima-kevinist.html
http://yksainus.blogspot.com.ee/2011/12/kas-me-peame-raakima-kevinist.html
https://sehkendaja.wordpress.com/2011/08/12/49-lionel-shriver-me-peame-raakima-kevinist/

neljapäev, 8. september 2016

"Normaalsuse" piiril

Ken Kesey "Lendas üle käopesa" on kindlasti raamat, mis jätab lugejasse jälje. Juba sündmuste asetleidmise paik on õõvastav - kuuekümnendate algusaastate kinnine psühhiaatriahaigla, kus ravivõtetena kasutati muuhulgas elektrišokke ja lobotoomiat. Sugugi vähemtähtis aga ei olnud psühholoogiline manipuleerimine patsientidega, mida meisterlikult valdas osakonna ülemõde miss Ratched. Ühel päeval aga tuuakse haiglasse talle vääriline vastane - iiri päritolu kaak McMurphy, ja sestpeale hakkab paljugi muutuma.
Lugu on räägitud ühe patsiendi - hiiglasekasvu mestiitsi vaatepunktist. Kurttumma teeseldes kuuleb ja näeb ta mõndagi, mis teistele varjatuks jääb. Seda muidugi vaid siis, kui ta parajasti uimastavate ravimite mõju all ei ole.

Autor põhineb oma psühhiaatriahaiglas töötamise kogemustel ja, mis seal salata, ka erinevate ainete manustamine (sh LSD) ei olnud talle võõras. Seega oskab ta väga hästi pugeda hullumaja (kõnealuse asutuse kohta sobiv sõna) patsiendi pähe. Naistesse ei suhtu Kesey raamatus just leebelt, pigem vastupidi - nood kipuvadki just olema kurja juured. Samas on naised tal karakteritena väga huvitavalt välja kukkunud.

Raamat paneb mõtlema, kust jookseb tegelikult "normaalsuse piir" ja kellel on õigus selle üle otsustada.

Dale Wasserman on kirjutanud teose põhjal samanimelise näidendi (eesti keeles ilmunud 1985. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas) ja Miloš Forman teinud ülieduka filmi, kus peaosa mängib Jack Nicholson. Soovitan aga lugemise ja filmi vaatamise vahele paus jätta, muidu varjutab üks teise ära - seda enam, et lähenemised on erinevad.

Ma arvan, et seda raamatut ma loen vähemalt ühe korra veel. Kunagi.



esmaspäev, 29. august 2016

Oksendava härrasmehe pihtimus

Postituse veider pealkiri lähtub ühest väga, khm, värvikast stseenist Stig Rästa elulooraamatus "Minu Kennedy" ja järeldusest, mille tegin pärast teose läbilugemist.
Milleks rõhutada raamatu kõige inetumat stseeni? Sest see osutus Stigi elus oluliseks pöördepunktiks tervemate valikute poole. Ta ei manitse, vaid näib ütlevat oma kogemustest lähtudes: "Ärge tehke nii, nagu mina, tegelikult ei ole see kuigi lahe." Seetõttu võiks raamatut soovitada teismelistele, kes arvavad, et sex, drugs & rock'n'roll-elustiil on midagi väga glamuurset ja toredat. Välise sära taga võivad peituda ärevushäired, antidepressandid, alko- ja narkosõltuvus.
Kohati on Stig olnud halastamatult avameelne, kuid seda vaid enda, mitte oma (tüdruk)sõprade osas. Kui ta kellelegi selle pihtimusega liiga teeb, siis ennekõike endale, ja seetõttu on tema lähenemine väga sümpaatne. (Võrreldes seda Mihkel Raua poriraamatuga tuleb erinevus hästi esile - viimase autor "pritsib pori" üsna laias kaares). Eriti delikaatne ja sõnaaher on Stig naiste osas - minu mäletamist mööda mainis ta oma elukaaslast vaid ühes lauses. Vaid Elina Born, kellega ta Eurovisiooni laval esines, pälvib rohkem tähelepanu, ja väga positiivses võtmes. Nii et sümpaatne härrasmees see Stig.

teisipäev, 23. august 2016

Hunt lambanahas ehk kadunud tüdruku juhtum

Oli Nicki ja Amy pulma-aastapäev. Kuigi nende abielu oli aastatega juba pingestunud, kavatses Amy selleks puhuks, nagu ikka, korraldada aardejahi. Aga enne tähistamist leidis Nick eest tühja, lahtiselt laperdava eesuksega ja rüseluse jälgedega kodu. Tema abikaasat ei olnud kusagil. Keda politsei kõigepealt kahtlustama hakkab? Kadunu lähedasi. Ka tõendid näivad üha selgemalt Nickile viitavat.

Gillian Flynni "Kadunud"  on kahtlemata üks parimaid põnevikke, mida olen käes hoidnud. Autor hoiab lugejat oma lõa otsas, sama kavalalt, nagu üks tema teose tegelane. On hirmus tõdeda, et pealtnäha kenas kestas võib end varjata tõeline psühhopaat - ja ma ei mõtle selle all maniakaalseid kirvemõrtsukaid, vaid selliseid külmaverelisi tegelasi, kes manipuleerivad ümbritsevate inimestega nii osavalt, et ei jää kunagi vahele.

Soovitan lugeda ennekõike neil, kellele meeldivad psühholoogilised põnevikud.
Teose põhjal on tehtud ka film (stsenaariumi autor samuti Gillian Flynn), kuid raamat pakub sügavamat sissevaadet ja rohkem ainet mõtisklusteks. Ehk: loogiline oleks kõigepealt raamat läbi  lugeda ja seejärel filmi vaadata.

Keda sotsiopaatide hingeelu lähemalt huvitab, võib kätte võtta Martha Stouti teose "Sotsiopaadid meie ümber".



teisipäev, 9. august 2016

Raske lihtne elu

Roy Jacobseni "Valge laam" on järg raamatule "Nähtamatud". Tegevus toimub Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Norra on veel sakslaste poolt okupeeritud. Peategelane Ingrid on naasnud Norra looderannikul asuvale tillukesele kodusaarele ja püüab seal talve hakul üksinda, kõikide raskuste kiuste ellu jääda. Üksindust ei ole talle siiski kauaks määratud, peagi saab Ingrid endale seltsiks põhjatulistatud Saksa laevalt saarele jõudnud ohvri.

Norra rannikul oli tuhandeid imepisikesi saari, mida asustas ränkrasket tööd tegev rannarahvas. Autor on öelnud, et   tänaseks pole alles enam ühtki ning elu neil saartel on märkamist väärt. Lakooniliselt ja suuri sõnu tegemata maalib ta pildi karastunud ja kartmatust Põhjamaa naisest, kes tahtejõu ja lootuse toel püüab oma kodule taas elu sisse puhuda.

Romantikahõngust, mida aimus Ingridi lapsepõlvele pühendatud "Nähtamatuist", pole järjes enam suurt midagi järele jäänud, kui vahest lühike armastuslugu välja arvata. On vaeva ja rassimist, meeleheidetki, kuid seejuures üsna vähe pisaraid. Arvatavasti ei jäänud pisarate jaoks sellise elu juures aega ega energiat. Elu, mis oli tänasest nii palju raskem, aga mitmeski mõttes palju lihtsam.

P. S. Kui teile meeldib lugemise juures üllatusmoment, jätke raamatu tagakaanel olev tutvustus vahele.


Kalakuivatusrestid Lofootidel












Reine kaluriküla

teisipäev, 19. juuli 2016

Milles peitub "kakaraamatu" edu?

Saksa teadlase Giulia Endersi teos "Võluv soolestik" meenutab mõnes mõttes Pilvi Üllaste lasteraamatut "Lugu kahest vereliblest" - autorid on inimkeha anatoomiat ja füsioloogiat käsitlenud, lähenedes sihtgrupile märkimisväärse osavusega. Üllaste valis muinasjutuvormi, Enders aga huumori. Seejuures ei ole saadud teadmised sugugi vähem väärtuslikud formaalsest haridusest, vahest isegi vastupidi - jäävad nii rohkemgi meelde.

Endersi lõbusa tooni taga on aga põhjalik ülevaade, kuidas meie soolestik töötab ja kes seal elavad. Ajakirjanduses näib tooni andvat diagnoosipõhine lähenemine, mis sisaldab enamasti lihtsaid näpunäiteid, kuidas toimida ühe või teise seedehäire puhul. Kes raamatust sääraseid otsib, peab kardetavasti pettuma. Küll aga saab sealt hulga baasteadmisi, mis edaspidi neist õpetusist aitavad välja sõeluda tõsiseltvõetavamad.
Kui eelmainitule lisada autori õe Jill Endersi vahvad illustratsioonid ja veidi mõelda, kui oluliseks teemaks on muutunud tervis, eriti ülekaal, siis ei tulegi teadmine, et "kakaraamat"* juba mõnd aega müügiedetabelite tipus mõnuleb, suure üllatusena.

*Termin pärineb kolleegilt, kellele raamatu pealkiri ei meenunud.

teisipäev, 5. juuli 2016

Kuni sina veel elad, elab su küla ka...

Katja Kettu on autor, kelle iga uue raamatu ma tingimata läbi loen. "Ööliblikas" on talle omaselt sünge teos, käsitledes elu ja surma Vorkuta vangilaagris ning kaduva mari rahva saatust, Vaheldumisi tänapäeva ja mineviku vahel pendeldades jutustab Kettu loo soomlannast Vernast, kellele avaneb kild killu haaval tõde oma esiemast Irgast. Irga saatus oli traagiline - üle piiri Nõukogude Liitu põgenenud noor lapseootel neiu ei leidnud eest tõotatud maad, vaid pidi selle asemel Vorkuta vanglas eluspüsimise eest võitlema.
Minevikus puistamise hind on aga kõrge - Verna isa on Marimaal ema jälgi ajades salapärastel asjaoludel surnud. Ilmne on ka see, et mitte kõikidele ei meeldi isa surnukehale järele sõitnud Verna pärimised.
"Ööliblikas" on "Keevitajast"  tunduvalt tempokam ja lugeja suhtes "Ämmaemandast" halastavam. Paljud õudused jätab kirjanik seekord nö kaadri taha, mis mõjub kergendusena - nii võib, aga tingimata ei pea neile mõtlema. "Ämmaemandat" lugedes sellist võimalust ei jäetud, ühtviisi põhjalikult ja üksikasjalikult pühendus see armastuse ilule, aga ka lihalikele valudele ja võikustele. "Ööliblikas" minusse erinevalt "Ämmaemandast" väga tugevat jälge ei jätnud, kuid seda julgen teistki korda kätte võtta.

Pikemalt tutvustab raamatut Kätlin Kaldmaa Sirbis

esmaspäev, 27. juuni 2016

Vangis iseenda kehas

Martin Pistoriuse lugu on igas mõttes hämmastav. 12-aastaselt tabas teda haruldane haigus, mille tagajärjel taandarenesid nii ta mõistus kui keha. Aastaid veetis Martin nn juurviljana, kuid tasapisi ärkas ta aju siiski üles. Häda oli aga selles, et keha seda ei teinud ja noormees ei suutnud kõnevõime puudumise tõttu kellelegi märku anda, et ta mõistab kõike enda ümber toimuvat. Sestap koheldi teda endiselt voodihaige imbetsillina. Martinil siiski vedas, kuna üks terapeutidest oli piisavalt hoolitsev ja tähelepanelik, et täheldada tema vaimset erksust. Perekond tegi sestpeale kõik, et Martin suudaks taas suhelda. Tema tahtejõud ja andekus on imetlusväärne - praeguseks liigub Martin ratastoolis, tal on abikaasa ja oma äri, kuid kõnelemiseks peab ta kasutama arvuti abi. Samuti pidi ta koolitarkuse uuesti omandama, kuna ei mäletanud midagi haigestumisele eelnenud ajast.
Mulle meeldis ka viis, kuidas raamat kirjutatud on. Ilma liigse enesehaletsuseta, piltlikult, targalt, soojalt. Raske teema alla pole mattunud ka huumor (nt koos emaga arvutile seksiteemalise sõnavara "õpetamine") ega filosoofia, mis paneb mõtlema, kui vähe me teisi inimesi enda kõrval märkame ja päriselt kuulame.

Martini loeng "Kuidas mu mõistus tagasi elule tuli":


teisipäev, 21. juuni 2016

Valel ajal vales kohas

Paula Hawkinsi menuk "Tüdruk rongis" sattus mu kätte üsna juhuslikult, kui kiiruga nädalalõpulugemist otsisin. Peab ütlema, et selleks sobib raamat suurepäraselt, eeldusel, et olete valmis kõik muu planeeritu tahaplaanile lükkama. Raamatu tempo pole küll hoogne kui mõnel Ameerika põnevikul - seda võtavad maha ajalised tagasivaated ja sündmustiku  konstrueerimine mitme naistegelase pilgu läbi. Rongiga võrrelduna roomab lugu alguses üsna aeglaselt, lugejal on mahti süüvida tegelaste iseloomu ja argipäeva, kuid satub äkki ootamatutele rööbastele ja kiirendab tempot. Kuni ühel hetkel on selge, et see rong tuleb tingimata peatada, vastasel juhul toimub kohutav tragöödia. Et hädapiduri tõmbajaks on autor valinud maha jäetud ja oma meeleheidet ohtrasse alkoholi uputava ebausaldusväärse, töötu, end pidevalt valel ajal vales kohas leidva "naiskangelase", on närvikõdi kahekordne - kas too saab hakkama või mitte?
Minu meelest on tegu korraliku naistetrilleriga (kuigi arvasin mõrvari enne viimase kolmandiku lugemist ära). Seega sobib "Tüdruk rongis" päikesevõtu-aegseks lõõgastavaks lugemiseks vägagi hästi. Raamatu põhiline võlu on aga muus. Et autor on meisterlikult välja joonistanud erinevad karakterid, rõhutades pigem nende pealtnäha tavaliste naiste varjukülgi, saab lugeja oma mõtete ja suhtumise kaudu nii mõndagi teada iseenda kohta. Kui viitsib.

Teose veebileht: http://www.tydrukrongis.ee/

P. S. Sügisest linastub kinodes raamatu järgi tehtud mängufilm.



teisipäev, 31. mai 2016

Kõnnumaalt iseennast otsimas

Esmalt sattusin vaatama filmi "Wild" Reese Whiterspooniga peaosas ja alles hiljem leidsin, et see on tehtud Cheryl Strayed'i raamatu põhjal. Uudishimulikult haarasin teose kätte, et uurida, kuidas olid lood tegelikult - kas Cheryl tõesti kõndis täiesti rohelise matkajana, kandes hiigelsuurt ja seetõttu Monstrumi hüüdnime kandvat seljakotti 1100 miili Pacific Crest Trail'i rajal Californiast Jumalate sillani Oregonis.
Peab tunnistama, et raamat väga palju filmile juurde ei andnud. Viimases oli lugu küll lühendatud ja siin-seal pisut muudetud, kuid siiski üsna täpne ja ses osas on režissöör hästi toime tulnud (kui välja arvata peategelase täiesti ebausutavalt hea väljanägemine, arvestades olusid!).
Kuigi kõnealusel rajal on matkajaid üksjagu, pole keegi siiani osanud oma lugu nii hästi müüa kui Cheryl. Kõik heaks looks vajalikud eeldused on olemas: noor kena tütarlaps, kes on kogenud üksjagu draamat - isa vägivald, ema surm ja lõpuks lahutus armastatud mehest, läheb oma rappajooksnud elu kiuste ennast taasavastama pikale ja üksjagu ohtlikule rännakule metsikus looduses. Ei puudu kõhedad kohtumised, luule- ega lembehetked.
Kuigi sisemiselt katki, leidis Cheryl endas piisavalt tugevust, et matk kõigi katsumuste ja kannatuste kiuste lõpuni käia. Mida raskem oli tal füüsiliselt, seda kergemaks läks hinges. Proovige, kui elu teinekord keeruliseks kisub, kas töötab.




Loe ka: Kultuuritarbija 60+ arvamus, lisaks kaart, pildid, videod.
Indigoaanlase mõtted

reede, 29. aprill 2016

Kirg ja põnevus kauges Jaapanis

Sujata Massey esimesest eestikeelsest raamatust "Surm lumes", millest ka siin blogis põgusalt kirjutasin, tundus mulle "Zen aitab" kuidagi tihedam, baroksem. Hoogu sattununa on autor teosesse pigistanud rohkem põnevust, rohkem kirge ja inimlikku draamat, rohkem üksikasju, rohkem Jaapanit. Kui esimene Rei Shimura lugu oli kui kursus algajale, siis see on kindlasti edasijõudnute tase. Eriti andekad, kes materjali lennult haaravad, võivad muidugi ka nö esimese kursuse vahele jätta, kuid soovitan siiski alustada algusest. (Saladuskatte all võin öelda, et esimene raamat meeldis mulle rohkem - võib-olla uudsuse tõttu ja kindlasti ka seepärast, et seal oli peategelase isiklikule elule vähem rõhku pandud. Pealegi ei ole ma baroki austaja.)
Lugesin Massey raamatuid, sest minu arvates on Jaapan huvitav. Seda on ilmselgelt arvanud ka kirjanik ise, kes elas seal üheksakümnendate algusaastail, ja arvas olevat vajaliku jäädvustada killukese Jaapanist ja selle kultuurist Rei Shimura krimilugude sarja.
Kelle jaoks see on liiga kauge ja võõras, jäägu parem tuttavlike, näiteks Põhjamaade, Suurbritannia või Ameerika krimkade juurde.

Raamatust on põhjalikult kirjutatud kultuuritarbija blogis.
Lühitutvustus: Jaan Martinson Postimehes

neljapäev, 28. aprill 2016

Halastamatud ülejäänud inimkonna vastu

Kas olete vahel imestanud, kuidas mõni inimene elab ja käitub nii, nagu tal poleks üldse südametunnistust? On täiesti võimalik, et tal polegi, kuna ta on sotsiopaat. Raamatu "Sotsiopaadid meie ümber" autori Martha Stouti väitel näitavad uuringud, et lääne ühiskonnas puudub südametunnistus tervelt neljal protsendil elanikest. See tähendab, et iga 25. inimene sinu tutvusringkonnas on tõenäoliselt sotsiopaat. Hirmutav, kas pole?
Siiski ei tähenda südametunnistuse puudumine automaatselt, et inimesest saab mõrvar või mõni väiksema kaliibriga kurjategija. Kuid sellistel isikutel puudub emotsionaalne kohusetunne, mis neid teiste elusolenditega seob. Neil puudub võime armastada. Me võime ju mõelda, et oleks mugav elada ilma südametunnistuse hääleta, minnes oma eesmärkide saavutamiseks kasvõi üle laipade. Kuid kas sisemine tühjus ja üksindus, mis sellega kaasnevad, on ikka seda väärt?
Autor on teoses üsna lihtsas keeles selgitanud sotsiopaatia olemust ja selle päritolu, tuues oma praktikast elulisi näiteid. Sotsiopaati pole lihtne ära tunda - ta võib olla õel intrigant, aktiivne ärimees või hoopiski naise kulul elav laiskvorst. Samas on olemas tunnusmärgid, millele Stout tähelepanu juhib - kui oled huvitatud, kuidas eristada südametunnistuseta inimesi ja kuidas tuleks nendega käituda, on see raamat just sulle.

neljapäev, 21. aprill 2016

Maailm lõpeb juulikuus

Selles mõttes Armin Kõomäe raamatu peategelasel vedas. Oli ilus suvepäev, kui kõik lõppes - ja tema jaoks alles algas. Rattaga Ülemiste keskuse poole töövestlusele vändates ei saanud noor turundustegelane esialgu arugi, et maailm on jäädavalt muutunud. Foorid töötasid, linnud lendasid, aga imelikult vaikne oli. Liiklus puudus, ühtegi inimest ei olnud näha. Ka keskus oli täiesti tühi - ei ühtegi ostjat, tulevasest ülemusest rääkimata. Ükski sõber ega tuttav ei vastanud enam telefonile. Mida sina sellises olukorras teeksid?
Tarbimisühiskonnast tulnuna võtab Lui olukorrast parima, meenutades Pallet Jens Sigsgaardi  lasteraamatust. Milles probleem, asjad on ju alles! Lui kolib Ülemiste keskusesse, kus on kõik vajalik käe-jala juures, üksinduse leevendamiseks ja tungide rahuldamiseks toob endale partneri sekspoest, kasutab parklas seisvaid autosid sõitma õppimiseks jne. Mõnd aega saab ta niimoodi päris kenasti hakkama. Kuni ühel päeval elekter kaob. Ka talveni ei ole enam kaua aega...
Kõomäe peategelane, läbi ja lõhki linnavurle, on mitmestki küljest üsna nutikas kuju, teisalt aga ei näe lihtsaid asju ette - näiteks seda, mida toob kaasa Eesti talv või mis juhtub, kui maja liialt kütta. Ka oli ta minu arvates passiivsevõitu ja keskendus kummalistele asjadele. Asjad, muide, on selle teose tähtsad kõrvaltegelased. Ülehinnatud brändikaubal ei peaks apokalüptilises olukorras enam mingit tähtsust olema, aga võta näpust.
Tubli tüki ajast, mis raamatule kulus, nautisin lugemist tõsiselt. Kõomägi oskab kenasti sõnade-mõtetega keerutada ja lugu ise, kuigi põhiideelt mitte enam uus, on piisavalt intrigeeriv. Lõpupoole aga loo hoog rauges ja viimaks tegi autor lugejale kenakese ninanipsu.

Lõppeks ei saagi hästi aru, mida autor selle raamatuga öelda tahab. Meelt lahutas. Mõtlema pani. Vastakaid tundeid tekitas, seega ka küsimusi. Kui otsid raamatust ilu ja romantikat, loe parem midagi muud. Kui sus on aga piisavalt küünikut, huumorisoolikas ei ole umbes ega pelga ka väheke krõbedamaid nalju, soovitan.

Intervjuu autoriga vahetult pärast romaanivõistluse võitmist 
Üsna tabavalt on kirjutatud kirjanduslikus päevaraamatus
Veidi hillitsetuma arvamusavalduse on kirja pannud flanöös
Targalt ja peenelt ERR-is

reede, 1. aprill 2016

Miks eestlased enam ei loe?

Mul on hea meel, et see ei vasta tõele - Sa ju loed praegu seda blogipostitust. Palun ära seda kommenteeri, et näeksime, kuidas teised reageerivad - kas minnakse pelgalt pealkirja õnge ja ei viitsita isegi paari lauset läbi lugeda. Muide, meie raamatukogudes teame, et tegelikult loeb eestlane küll.
Naljakat aprilli esimest päeva Sulle, armas lugeja! :)

Pilt: http://www.mhpbooks.com/how-do-you-read-books-faster/

neljapäev, 31. märts 2016

Kui ma oleksin piinatud geenius...

...eelistaksin enda kohta ilmumas näha just sellist biograafiat, nagu Charles R. Cross on kirjutanud Kurt Cobainist. Mitte kiiruga kokku klopsitud tilu-lilu, vaid põhjalikku, võimalikult ausat, kuid siiski portreteeritava suhtes empaatilist teost.
Empaatiat ja inimeste  liigset armastamist rõhutas Kurt Cobain ka oma hüvastijätukirjas. Kuigi tema käitumine ja teod olid tihtilugu isekad - eriti massiivse heroiini tarvitamise aegu. Rõõmsameelne andekas poiss muutus pärast vanemate lahutust ennast, sageli ka perekonda ja maailma põlgavaks. Kurti ema Wendy ja isa Don ei suutnud oma erimeelsusi rahulikult lahendada ja vihkamine hõõgus edasi kümneid aastaid, mürgitades ka lapsi. Mulle näib, et autor on just vanemate lahutust pidanud põhjuseks, miks Kurti tundlik kunstnikuhing nii väga kannatada sai.
Kurt oli mitmekülgselt andekas, tegeledes peale muusika loomise ja laulutekstide kirjutamise ka kujutava kunstiga. Viimane oli tihtipeale sama kõveraks väänatud kui Kurt ise, mõjudes groteskselt ja eemaletõukavalt. Vaimsetele ja füüsilistele kannatustele otsis Kurt lohutust mõnuainetest, minnes heroiini tarvitamisega lõpuks nii kaugele, et isegi paadunud narkarite urkast välja visati. Olles miljonär, oli ta sunnitud ööbima auto tagaistmel...


Raamat on vahest liigagi üksikasjalik, mis tegi alguses loetu jälgimise raskeks, kuid sellega harjusin ära. Kui poole peal oskasin küsimusele "on's ka hea raamat?" vastata vaid, et väga palju saab teada Nirvana laulude tähenduse kohta, sai edasi lugedes selgeks, et selle raamatu ma endale ostan. Olin Nirvana hiilgeaegadel just õiges MTV-vaatamise eas ja küllap tundsin midagi Kurt Cobaini muusikas ja/või tema isikus ära. Nüüd tundsin seda uuesti ja just seetõttu leiab teos koha mu koduses riiulis.

P. S. Soovitan lugedes taustaks Nirvana muusikat kuulata. Ja palun, olge oma lastele toeks, alati.


Lugemiselamuste blogis raamatust
Arvustus raamatublogis

esmaspäev, 29. veebruar 2016

Armastus prantsuse moodi

Sattusin järjest lugema kaht prantsuse armastuslugu - üht läbini naiselikku ja teist üdini mehelikku. Päris huvitav on neid võrrelda.

Agnès Martin-Lugand'i "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" võtsin kätte pealkirja pärast. Raamatutest ja kohvist tuleb, tõsi küll, väga vähe juttu. Teose tutvustuses öeldakse, et peategelane Diane, kaotanud autoõnnetuses oma abikaasa ja väikese tütre, on sügavas leinas. Et uus algus mälestustest tulvil kodus kõne allagi ei tule, sõidab pariisitar Diane suvalisse Iiri maakolkasse. Autor töötas enne kirjanikuleivale asumist kliinilise psühholoogina, seega ootasin raamatust päris palju - võib-olla kaevumist leina erinevatesse protsessidesse eitusest leppimiseni. Selgus aga, et tegu on väga lihtsakoelise armastuslooga. Esmapilgul peategelasele talumatuna tundunud mühakmehest koorub õrnahingeline, veidi haavata saanud liblikas - sellist asjade kulgu oleme kohanud näiteks Jane Austeni või Charlotte Brontë romaanides. Autor ei olnud üritanudki juba kasutatud lahendusele mingeid uusi nüansse lisada, see tegi raamatu süžee etteaimatavaks ja igavaks.

Frédéric Beigbeder'i "Armastus kestab kolm aastat" võtsin samuti kätte pealkirja pärast, mis küll pigem intrigeeris kui meelitas. Tõtt-öelda kaalusin üsna lugemise alguses isegi selle pooleli jätmist. Peategelane, kolmekümnendaid käiv Marc, on lahutanud oma abikaasast lootuses leida õnn uue armastatu juures. Too aga ei lahku oma kaasast ning see paneb Marci ahastuse ja armuvalu käes väänlema. Esialgu tundus see visklemine tüütu, aga vahest ei olnud ma lihtsalt õiges meeleolus. Autori lähenemine on prantslaslikult kirglik, kuid samas väga mehelik ja teravmeelne, avatud ja aus nii mõtete-tunnete kui füüsiliste kirjelduste osas.
Saja kahekümnel leheküljel on palju üllatavaid seisukohti, millega võib nõustuda või mitte, kuid mis ei jäta ükskõikseks (vt ka tsitaat.com). Lehekülge keerates ei tea, mis järgmisel toimuma hakkab. Tagantjärele võin öelda, et ei nuta sugugi taga aega selle raamatu seltsis.


Martin-Lugand'i teosest Lugemispäevikus
Frédéric Beigbeder'i teosest Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis


reede, 12. veebruar 2016

Põhjalik pilk vaesesse elujaatusesse

Kui sulle tundub, et elu Eestis on talumatult vilets, käi ära Kambodžas ja leiad, et meil ei ole siin suurt häda midagi. Üks odavaim viis sinna reisida on laenutada raamatukogust Ain Parmase "Minu Kambodža".
Autor on olnud üpris põhjalik kirjeldades nii tänapäeva eluolu kui Kambodža kahjuks üsna verist minevikku. Jutustatud on ladusas keeles, pikkides omaenese kogemuste ja muljete vahele pilte riigi ajaloost, traditsioonidest ja kultuurist. Veidi küll häiris liigne vaimutsemine võrdluste toomisel (mulle jäi mõistetamatuks, misjaoks on tarvis Angkor Wati kõrgeima torni trepi järskust võrrelda TALSE tõusunurgaga). Kodutööd on Parmas teinud kõvasti ja raamatustki on näha tema tõsist huvi maa vastu, millele ta koos elukaaslasega kaks tiiru peale tegi. Mitte turisti, vaid rändurina. Eriti sümpaatne oli raamatu lõpuosa, kus autor kirjeldas kogemusi kloostrikooli õpetajana - seetõttu, et osati näha võimalust ka ise vabatahtlikuna Kambodža haridusellu panustada.
Raamatu alapealkirja "Seljakotireis iseendasse" tõttu ootasin ehk rohkem sisekaemusi ja enesessesüüvimisi, aga ju pole sedasorti striptiis Eesti mehele väga omane.

Ain Parmasse ja Peeter Malkovi Kambodža õhtu Rahvusraamatukogus: https://youtu.be/U9jNJPLlw1I

Kui veebist otsida fotosid Kambodža kohta, põrkame enamasti silutud turistipiltidele. Siin üks ehe foto Ronalt Ehrilt: https://www.flickr.com/photos/117546289@N03/14116129925

pühapäev, 10. jaanuar 2016

Kui sa oled järele jäänud

Ühel päeval haihtub maailmast korraga miljoneid inimesi. Keegi ei tea, kuhu või miks. Tom Perrotta jutustab oma teoses "Allesjäänud" sellest, kuidas ülejäänud sellega toime püüavad tulla. Seejuures ei püüa ta ambitsioonikalt ja laia joonega haarata kogu inimkonda, vaid kitsendab vaadet, pühendudes väikese Mapeltoni linna linnapea perekonna elu kirjeldamisele. Ühelt poolt annab see katastroofile isiklikku mõõdet juurde, kuid teisalt jäi kripeldama küsimus, mis sündis samal ajal mujal. Suurt pilti Perrotta ei maaligi. Samas oleks vaade väljapoole olnud võrdluseks päris huvitav.
Mapeltonist kadus sadakond inimest. Osa elanikest usub, et tegu oli jumaliku ülesvõtmisega ja maa peale jäid nö leftover'id, jäänused. Fanaatilisemad uskujad kogunevad sektidesse ja hoolitsevad selle eest, et end nähtavaks teha ning mitte lasta ülejäänutel unustada ja eluga "normaalselt" edasi minna. Ülesvõtmise teoooriat ei toeta aga asjaolu, et haihtunud "headel kristlastel" olid kapis üpris prisked luukered, mille päevavalgele tirimiseks on üks kohalik mees oma kuludega koguni sopalehe asutanud.

Oli päris huvitav lugemine, aga kokkuvõttes ei suhestunud ma ühegi tegelasega ega elanud talle ülearu kirglikult kaasa. Minu jaoks jäi teos kuidagi liiga jutustavaks. Raamatu põhjal on hiljaaegu valminud telesari "The Leftovers", mis tundub üsna loogiline, sest heaks stsenaariumiks on materjali küll. Vahest leiaksin näitlejate kaasabil sarjast selle ihaldet suhestumise, kes teab?

Tutvustus kirjastuse Varrak kodulehel.
Tartu linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis tutvustab teost Kaja Kleimann.