esmaspäev, 29. veebruar 2016

Armastus prantsuse moodi

Sattusin järjest lugema kaht prantsuse armastuslugu - üht läbini naiselikku ja teist üdini mehelikku. Päris huvitav on neid võrrelda.

Agnès Martin-Lugand'i "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" võtsin kätte pealkirja pärast. Raamatutest ja kohvist tuleb, tõsi küll, väga vähe juttu. Teose tutvustuses öeldakse, et peategelane Diane, kaotanud autoõnnetuses oma abikaasa ja väikese tütre, on sügavas leinas. Et uus algus mälestustest tulvil kodus kõne allagi ei tule, sõidab pariisitar Diane suvalisse Iiri maakolkasse. Autor töötas enne kirjanikuleivale asumist kliinilise psühholoogina, seega ootasin raamatust päris palju - võib-olla kaevumist leina erinevatesse protsessidesse eitusest leppimiseni. Selgus aga, et tegu on väga lihtsakoelise armastuslooga. Esmapilgul peategelasele talumatuna tundunud mühakmehest koorub õrnahingeline, veidi haavata saanud liblikas - sellist asjade kulgu oleme kohanud näiteks Jane Austeni või Charlotte Brontë romaanides. Autor ei olnud üritanudki juba kasutatud lahendusele mingeid uusi nüansse lisada, see tegi raamatu süžee etteaimatavaks ja igavaks.

Frédéric Beigbeder'i "Armastus kestab kolm aastat" võtsin samuti kätte pealkirja pärast, mis küll pigem intrigeeris kui meelitas. Tõtt-öelda kaalusin üsna lugemise alguses isegi selle pooleli jätmist. Peategelane, kolmekümnendaid käiv Marc, on lahutanud oma abikaasast lootuses leida õnn uue armastatu juures. Too aga ei lahku oma kaasast ning see paneb Marci ahastuse ja armuvalu käes väänlema. Esialgu tundus see visklemine tüütu, aga vahest ei olnud ma lihtsalt õiges meeleolus. Autori lähenemine on prantslaslikult kirglik, kuid samas väga mehelik ja teravmeelne, avatud ja aus nii mõtete-tunnete kui füüsiliste kirjelduste osas.
Saja kahekümnel leheküljel on palju üllatavaid seisukohti, millega võib nõustuda või mitte, kuid mis ei jäta ükskõikseks (vt ka tsitaat.com). Lehekülge keerates ei tea, mis järgmisel toimuma hakkab. Tagantjärele võin öelda, et ei nuta sugugi taga aega selle raamatu seltsis.


Martin-Lugand'i teosest Lugemispäevikus
Frédéric Beigbeder'i teosest Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis


reede, 12. veebruar 2016

Põhjalik pilk vaesesse elujaatusesse

Kui sulle tundub, et elu Eestis on talumatult vilets, käi ära Kambodžas ja leiad, et meil ei ole siin suurt häda midagi. Üks odavaim viis sinna reisida on laenutada raamatukogust Ain Parmase "Minu Kambodža".
Autor on olnud üpris põhjalik kirjeldades nii tänapäeva eluolu kui Kambodža kahjuks üsna verist minevikku. Jutustatud on ladusas keeles, pikkides omaenese kogemuste ja muljete vahele pilte riigi ajaloost, traditsioonidest ja kultuurist. Veidi küll häiris liigne vaimutsemine võrdluste toomisel (mulle jäi mõistetamatuks, misjaoks on tarvis Angkor Wati kõrgeima torni trepi järskust võrrelda TALSE tõusunurgaga). Kodutööd on Parmas teinud kõvasti ja raamatustki on näha tema tõsist huvi maa vastu, millele ta koos elukaaslasega kaks tiiru peale tegi. Mitte turisti, vaid rändurina. Eriti sümpaatne oli raamatu lõpuosa, kus autor kirjeldas kogemusi kloostrikooli õpetajana - seetõttu, et osati näha võimalust ka ise vabatahtlikuna Kambodža haridusellu panustada.
Raamatu alapealkirja "Seljakotireis iseendasse" tõttu ootasin ehk rohkem sisekaemusi ja enesessesüüvimisi, aga ju pole sedasorti striptiis Eesti mehele väga omane.

Ain Parmasse ja Peeter Malkovi Kambodža õhtu Rahvusraamatukogus: https://youtu.be/U9jNJPLlw1I

Kui veebist otsida fotosid Kambodža kohta, põrkame enamasti silutud turistipiltidele. Siin üks ehe foto Ronalt Ehrilt: https://www.flickr.com/photos/117546289@N03/14116129925