neljapäev, 31. märts 2016

Kui ma oleksin piinatud geenius...

...eelistaksin enda kohta ilmumas näha just sellist biograafiat, nagu Charles R. Cross on kirjutanud Kurt Cobainist. Mitte kiiruga kokku klopsitud tilu-lilu, vaid põhjalikku, võimalikult ausat, kuid siiski portreteeritava suhtes empaatilist teost.
Empaatiat ja inimeste  liigset armastamist rõhutas Kurt Cobain ka oma hüvastijätukirjas. Kuigi tema käitumine ja teod olid tihtilugu isekad - eriti massiivse heroiini tarvitamise aegu. Rõõmsameelne andekas poiss muutus pärast vanemate lahutust ennast, sageli ka perekonda ja maailma põlgavaks. Kurti ema Wendy ja isa Don ei suutnud oma erimeelsusi rahulikult lahendada ja vihkamine hõõgus edasi kümneid aastaid, mürgitades ka lapsi. Mulle näib, et autor on just vanemate lahutust pidanud põhjuseks, miks Kurti tundlik kunstnikuhing nii väga kannatada sai.
Kurt oli mitmekülgselt andekas, tegeledes peale muusika loomise ja laulutekstide kirjutamise ka kujutava kunstiga. Viimane oli tihtipeale sama kõveraks väänatud kui Kurt ise, mõjudes groteskselt ja eemaletõukavalt. Vaimsetele ja füüsilistele kannatustele otsis Kurt lohutust mõnuainetest, minnes heroiini tarvitamisega lõpuks nii kaugele, et isegi paadunud narkarite urkast välja visati. Olles miljonär, oli ta sunnitud ööbima auto tagaistmel...


Raamat on vahest liigagi üksikasjalik, mis tegi alguses loetu jälgimise raskeks, kuid sellega harjusin ära. Kui poole peal oskasin küsimusele "on's ka hea raamat?" vastata vaid, et väga palju saab teada Nirvana laulude tähenduse kohta, sai edasi lugedes selgeks, et selle raamatu ma endale ostan. Olin Nirvana hiilgeaegadel just õiges MTV-vaatamise eas ja küllap tundsin midagi Kurt Cobaini muusikas ja/või tema isikus ära. Nüüd tundsin seda uuesti ja just seetõttu leiab teos koha mu koduses riiulis.

P. S. Soovitan lugedes taustaks Nirvana muusikat kuulata. Ja palun, olge oma lastele toeks, alati.


Lugemiselamuste blogis raamatust
Arvustus raamatublogis