reede, 29. aprill 2016

Kirg ja põnevus kauges Jaapanis

Sujata Massey esimesest eestikeelsest raamatust "Surm lumes", millest ka siin blogis põgusalt kirjutasin, tundus mulle "Zen aitab" kuidagi tihedam, baroksem. Hoogu sattununa on autor teosesse pigistanud rohkem põnevust, rohkem kirge ja inimlikku draamat, rohkem üksikasju, rohkem Jaapanit. Kui esimene Rei Shimura lugu oli kui kursus algajale, siis see on kindlasti edasijõudnute tase. Eriti andekad, kes materjali lennult haaravad, võivad muidugi ka nö esimese kursuse vahele jätta, kuid soovitan siiski alustada algusest. (Saladuskatte all võin öelda, et esimene raamat meeldis mulle rohkem - võib-olla uudsuse tõttu ja kindlasti ka seepärast, et seal oli peategelase isiklikule elule vähem rõhku pandud. Pealegi ei ole ma baroki austaja.)
Lugesin Massey raamatuid, sest minu arvates on Jaapan huvitav. Seda on ilmselgelt arvanud ka kirjanik ise, kes elas seal üheksakümnendate algusaastail, ja arvas olevat vajaliku jäädvustada killukese Jaapanist ja selle kultuurist Rei Shimura krimilugude sarja.
Kelle jaoks see on liiga kauge ja võõras, jäägu parem tuttavlike, näiteks Põhjamaade, Suurbritannia või Ameerika krimkade juurde.

Raamatust on põhjalikult kirjutatud kultuuritarbija blogis.
Lühitutvustus: Jaan Martinson Postimehes

neljapäev, 28. aprill 2016

Halastamatud ülejäänud inimkonna vastu

Kas olete vahel imestanud, kuidas mõni inimene elab ja käitub nii, nagu tal poleks üldse südametunnistust? On täiesti võimalik, et tal polegi, kuna ta on sotsiopaat. Raamatu "Sotsiopaadid meie ümber" autori Martha Stouti väitel näitavad uuringud, et lääne ühiskonnas puudub südametunnistus tervelt neljal protsendil elanikest. See tähendab, et iga 25. inimene sinu tutvusringkonnas on tõenäoliselt sotsiopaat. Hirmutav, kas pole?
Siiski ei tähenda südametunnistuse puudumine automaatselt, et inimesest saab mõrvar või mõni väiksema kaliibriga kurjategija. Kuid sellistel isikutel puudub emotsionaalne kohusetunne, mis neid teiste elusolenditega seob. Neil puudub võime armastada. Me võime ju mõelda, et oleks mugav elada ilma südametunnistuse hääleta, minnes oma eesmärkide saavutamiseks kasvõi üle laipade. Kuid kas sisemine tühjus ja üksindus, mis sellega kaasnevad, on ikka seda väärt?
Autor on teoses üsna lihtsas keeles selgitanud sotsiopaatia olemust ja selle päritolu, tuues oma praktikast elulisi näiteid. Sotsiopaati pole lihtne ära tunda - ta võib olla õel intrigant, aktiivne ärimees või hoopiski naise kulul elav laiskvorst. Samas on olemas tunnusmärgid, millele Stout tähelepanu juhib - kui oled huvitatud, kuidas eristada südametunnistuseta inimesi ja kuidas tuleks nendega käituda, on see raamat just sulle.

neljapäev, 21. aprill 2016

Maailm lõpeb juulikuus

Selles mõttes Armin Kõomäe raamatu peategelasel vedas. Oli ilus suvepäev, kui kõik lõppes - ja tema jaoks alles algas. Rattaga Ülemiste keskuse poole töövestlusele vändates ei saanud noor turundustegelane esialgu arugi, et maailm on jäädavalt muutunud. Foorid töötasid, linnud lendasid, aga imelikult vaikne oli. Liiklus puudus, ühtegi inimest ei olnud näha. Ka keskus oli täiesti tühi - ei ühtegi ostjat, tulevasest ülemusest rääkimata. Ükski sõber ega tuttav ei vastanud enam telefonile. Mida sina sellises olukorras teeksid?
Tarbimisühiskonnast tulnuna võtab Lui olukorrast parima, meenutades Pallet Jens Sigsgaardi  lasteraamatust. Milles probleem, asjad on ju alles! Lui kolib Ülemiste keskusesse, kus on kõik vajalik käe-jala juures, üksinduse leevendamiseks ja tungide rahuldamiseks toob endale partneri sekspoest, kasutab parklas seisvaid autosid sõitma õppimiseks jne. Mõnd aega saab ta niimoodi päris kenasti hakkama. Kuni ühel päeval elekter kaob. Ka talveni ei ole enam kaua aega...
Kõomäe peategelane, läbi ja lõhki linnavurle, on mitmestki küljest üsna nutikas kuju, teisalt aga ei näe lihtsaid asju ette - näiteks seda, mida toob kaasa Eesti talv või mis juhtub, kui maja liialt kütta. Ka oli ta minu arvates passiivsevõitu ja keskendus kummalistele asjadele. Asjad, muide, on selle teose tähtsad kõrvaltegelased. Ülehinnatud brändikaubal ei peaks apokalüptilises olukorras enam mingit tähtsust olema, aga võta näpust.
Tubli tüki ajast, mis raamatule kulus, nautisin lugemist tõsiselt. Kõomägi oskab kenasti sõnade-mõtetega keerutada ja lugu ise, kuigi põhiideelt mitte enam uus, on piisavalt intrigeeriv. Lõpupoole aga loo hoog rauges ja viimaks tegi autor lugejale kenakese ninanipsu.

Lõppeks ei saagi hästi aru, mida autor selle raamatuga öelda tahab. Meelt lahutas. Mõtlema pani. Vastakaid tundeid tekitas, seega ka küsimusi. Kui otsid raamatust ilu ja romantikat, loe parem midagi muud. Kui sus on aga piisavalt küünikut, huumorisoolikas ei ole umbes ega pelga ka väheke krõbedamaid nalju, soovitan.

Intervjuu autoriga vahetult pärast romaanivõistluse võitmist 
Üsna tabavalt on kirjutatud kirjanduslikus päevaraamatus
Veidi hillitsetuma arvamusavalduse on kirja pannud flanöös
Targalt ja peenelt ERR-is

reede, 1. aprill 2016

Miks eestlased enam ei loe?

Mul on hea meel, et see ei vasta tõele - Sa ju loed praegu seda blogipostitust. Palun ära seda kommenteeri, et näeksime, kuidas teised reageerivad - kas minnakse pelgalt pealkirja õnge ja ei viitsita isegi paari lauset läbi lugeda. Muide, meie raamatukogudes teame, et tegelikult loeb eestlane küll.
Naljakat aprilli esimest päeva Sulle, armas lugeja! :)

Pilt: http://www.mhpbooks.com/how-do-you-read-books-faster/