neljapäev, 21. aprill 2016

Maailm lõpeb juulikuus

Selles mõttes Armin Kõomäe raamatu peategelasel vedas. Oli ilus suvepäev, kui kõik lõppes - ja tema jaoks alles algas. Rattaga Ülemiste keskuse poole töövestlusele vändates ei saanud noor turundustegelane esialgu arugi, et maailm on jäädavalt muutunud. Foorid töötasid, linnud lendasid, aga imelikult vaikne oli. Liiklus puudus, ühtegi inimest ei olnud näha. Ka keskus oli täiesti tühi - ei ühtegi ostjat, tulevasest ülemusest rääkimata. Ükski sõber ega tuttav ei vastanud enam telefonile. Mida sina sellises olukorras teeksid?
Tarbimisühiskonnast tulnuna võtab Lui olukorrast parima, meenutades Pallet Jens Sigsgaardi  lasteraamatust. Milles probleem, asjad on ju alles! Lui kolib Ülemiste keskusesse, kus on kõik vajalik käe-jala juures, üksinduse leevendamiseks ja tungide rahuldamiseks toob endale partneri sekspoest, kasutab parklas seisvaid autosid sõitma õppimiseks jne. Mõnd aega saab ta niimoodi päris kenasti hakkama. Kuni ühel päeval elekter kaob. Ka talveni ei ole enam kaua aega...
Kõomäe peategelane, läbi ja lõhki linnavurle, on mitmestki küljest üsna nutikas kuju, teisalt aga ei näe lihtsaid asju ette - näiteks seda, mida toob kaasa Eesti talv või mis juhtub, kui maja liialt kütta. Ka oli ta minu arvates passiivsevõitu ja keskendus kummalistele asjadele. Asjad, muide, on selle teose tähtsad kõrvaltegelased. Ülehinnatud brändikaubal ei peaks apokalüptilises olukorras enam mingit tähtsust olema, aga võta näpust.
Tubli tüki ajast, mis raamatule kulus, nautisin lugemist tõsiselt. Kõomägi oskab kenasti sõnade-mõtetega keerutada ja lugu ise, kuigi põhiideelt mitte enam uus, on piisavalt intrigeeriv. Lõpupoole aga loo hoog rauges ja viimaks tegi autor lugejale kenakese ninanipsu.

Lõppeks ei saagi hästi aru, mida autor selle raamatuga öelda tahab. Meelt lahutas. Mõtlema pani. Vastakaid tundeid tekitas, seega ka küsimusi. Kui otsid raamatust ilu ja romantikat, loe parem midagi muud. Kui sus on aga piisavalt küünikut, huumorisoolikas ei ole umbes ega pelga ka väheke krõbedamaid nalju, soovitan.

Intervjuu autoriga vahetult pärast romaanivõistluse võitmist 
Üsna tabavalt on kirjutatud kirjanduslikus päevaraamatus
Veidi hillitsetuma arvamusavalduse on kirja pannud flanöös
Targalt ja peenelt ERR-is

Kommentaare ei ole: