esmaspäev, 27. juuni 2016

Vangis iseenda kehas

Martin Pistoriuse lugu on igas mõttes hämmastav. 12-aastaselt tabas teda haruldane haigus, mille tagajärjel taandarenesid nii ta mõistus kui keha. Aastaid veetis Martin nn juurviljana, kuid tasapisi ärkas ta aju siiski üles. Häda oli aga selles, et keha seda ei teinud ja noormees ei suutnud kõnevõime puudumise tõttu kellelegi märku anda, et ta mõistab kõike enda ümber toimuvat. Sestap koheldi teda endiselt voodihaige imbetsillina. Martinil siiski vedas, kuna üks terapeutidest oli piisavalt hoolitsev ja tähelepanelik, et täheldada tema vaimset erksust. Perekond tegi sestpeale kõik, et Martin suudaks taas suhelda. Tema tahtejõud ja andekus on imetlusväärne - praeguseks liigub Martin ratastoolis, tal on abikaasa ja oma äri, kuid kõnelemiseks peab ta kasutama arvuti abi. Samuti pidi ta koolitarkuse uuesti omandama, kuna ei mäletanud midagi haigestumisele eelnenud ajast.
Mulle meeldis ka viis, kuidas raamat kirjutatud on. Ilma liigse enesehaletsuseta, piltlikult, targalt, soojalt. Raske teema alla pole mattunud ka huumor (nt koos emaga arvutile seksiteemalise sõnavara "õpetamine") ega filosoofia, mis paneb mõtlema, kui vähe me teisi inimesi enda kõrval märkame ja päriselt kuulame.

Martini loeng "Kuidas mu mõistus tagasi elule tuli":


Kommentaare ei ole: