teisipäev, 5. juuli 2016

Kuni sina veel elad, elab su küla ka...

Katja Kettu on autor, kelle iga uue raamatu ma tingimata läbi loen. "Ööliblikas" on talle omaselt sünge teos, käsitledes elu ja surma Vorkuta vangilaagris ning kaduva mari rahva saatust, Vaheldumisi tänapäeva ja mineviku vahel pendeldades jutustab Kettu loo soomlannast Vernast, kellele avaneb kild killu haaval tõde oma esiemast Irgast. Irga saatus oli traagiline - üle piiri Nõukogude Liitu põgenenud noor lapseootel neiu ei leidnud eest tõotatud maad, vaid pidi selle asemel Vorkuta vanglas eluspüsimise eest võitlema.
Minevikus puistamise hind on aga kõrge - Verna isa on Marimaal ema jälgi ajades salapärastel asjaoludel surnud. Ilmne on ka see, et mitte kõikidele ei meeldi isa surnukehale järele sõitnud Verna pärimised.
"Ööliblikas" on "Keevitajast"  tunduvalt tempokam ja lugeja suhtes "Ämmaemandast" halastavam. Paljud õudused jätab kirjanik seekord nö kaadri taha, mis mõjub kergendusena - nii võib, aga tingimata ei pea neile mõtlema. "Ämmaemandat" lugedes sellist võimalust ei jäetud, ühtviisi põhjalikult ja üksikasjalikult pühendus see armastuse ilule, aga ka lihalikele valudele ja võikustele. "Ööliblikas" minusse erinevalt "Ämmaemandast" väga tugevat jälge ei jätnud, kuid seda julgen teistki korda kätte võtta.

Pikemalt tutvustab raamatut Kätlin Kaldmaa Sirbis

Kommentaare ei ole: