esmaspäev, 29. august 2016

Oksendava härrasmehe pihtimus

Postituse veider pealkiri lähtub ühest väga, khm, värvikast stseenist Stig Rästa elulooraamatus "Minu Kennedy" ja järeldusest, mille tegin pärast teose läbilugemist.
Milleks rõhutada raamatu kõige inetumat stseeni? Sest see osutus Stigi elus oluliseks pöördepunktiks tervemate valikute poole. Ta ei manitse, vaid näib ütlevat oma kogemustest lähtudes: "Ärge tehke nii, nagu mina, tegelikult ei ole see kuigi lahe." Seetõttu võiks raamatut soovitada teismelistele, kes arvavad, et sex, drugs & rock'n'roll-elustiil on midagi väga glamuurset ja toredat. Välise sära taga võivad peituda ärevushäired, antidepressandid, alko- ja narkosõltuvus.
Kohati on Stig olnud halastamatult avameelne, kuid seda vaid enda, mitte oma (tüdruk)sõprade osas. Kui ta kellelegi selle pihtimusega liiga teeb, siis ennekõike endale, ja seetõttu on tema lähenemine väga sümpaatne. (Võrreldes seda Mihkel Raua poriraamatuga tuleb erinevus hästi esile - viimase autor "pritsib pori" üsna laias kaares). Eriti delikaatne ja sõnaaher on Stig naiste osas - minu mäletamist mööda mainis ta oma elukaaslast vaid ühes lauses. Vaid Elina Born, kellega ta Eurovisiooni laval esines, pälvib rohkem tähelepanu, ja väga positiivses võtmes. Nii et sümpaatne härrasmees see Stig.

teisipäev, 23. august 2016

Hunt lambanahas ehk kadunud tüdruku juhtum

Oli Nicki ja Amy pulma-aastapäev. Kuigi nende abielu oli aastatega juba pingestunud, kavatses Amy selleks puhuks, nagu ikka, korraldada aardejahi. Aga enne tähistamist leidis Nick eest tühja, lahtiselt laperdava eesuksega ja rüseluse jälgedega kodu. Tema abikaasat ei olnud kusagil. Keda politsei kõigepealt kahtlustama hakkab? Kadunu lähedasi. Ka tõendid näivad üha selgemalt Nickile viitavat.

Gillian Flynni "Kadunud"  on kahtlemata üks parimaid põnevikke, mida olen käes hoidnud. Autor hoiab lugejat oma lõa otsas, sama kavalalt, nagu üks tema teose tegelane. On hirmus tõdeda, et pealtnäha kenas kestas võib end varjata tõeline psühhopaat - ja ma ei mõtle selle all maniakaalseid kirvemõrtsukaid, vaid selliseid külmaverelisi tegelasi, kes manipuleerivad ümbritsevate inimestega nii osavalt, et ei jää kunagi vahele.

Soovitan lugeda ennekõike neil, kellele meeldivad psühholoogilised põnevikud.
Teose põhjal on tehtud ka film (stsenaariumi autor samuti Gillian Flynn), kuid raamat pakub sügavamat sissevaadet ja rohkem ainet mõtisklusteks. Ehk: loogiline oleks kõigepealt raamat läbi  lugeda ja seejärel filmi vaadata.

Keda sotsiopaatide hingeelu lähemalt huvitab, võib kätte võtta Martha Stouti teose "Sotsiopaadid meie ümber".



teisipäev, 9. august 2016

Raske lihtne elu

Roy Jacobseni "Valge laam" on järg raamatule "Nähtamatud". Tegevus toimub Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Norra on veel sakslaste poolt okupeeritud. Peategelane Ingrid on naasnud Norra looderannikul asuvale tillukesele kodusaarele ja püüab seal talve hakul üksinda, kõikide raskuste kiuste ellu jääda. Üksindust ei ole talle siiski kauaks määratud, peagi saab Ingrid endale seltsiks põhjatulistatud Saksa laevalt saarele jõudnud ohvri.

Norra rannikul oli tuhandeid imepisikesi saari, mida asustas ränkrasket tööd tegev rannarahvas. Autor on öelnud, et   tänaseks pole alles enam ühtki ning elu neil saartel on märkamist väärt. Lakooniliselt ja suuri sõnu tegemata maalib ta pildi karastunud ja kartmatust Põhjamaa naisest, kes tahtejõu ja lootuse toel püüab oma kodule taas elu sisse puhuda.

Romantikahõngust, mida aimus Ingridi lapsepõlvele pühendatud "Nähtamatuist", pole järjes enam suurt midagi järele jäänud, kui vahest lühike armastuslugu välja arvata. On vaeva ja rassimist, meeleheidetki, kuid seejuures üsna vähe pisaraid. Arvatavasti ei jäänud pisarate jaoks sellise elu juures aega ega energiat. Elu, mis oli tänasest nii palju raskem, aga mitmeski mõttes palju lihtsam.

P. S. Kui teile meeldib lugemise juures üllatusmoment, jätke raamatu tagakaanel olev tutvustus vahele.


Kalakuivatusrestid Lofootidel












Reine kaluriküla