neljapäev, 8. september 2016

"Normaalsuse" piiril

Ken Kesey "Lendas üle käopesa" on kindlasti raamat, mis jätab lugejasse jälje. Juba sündmuste asetleidmise paik on õõvastav - kuuekümnendate algusaastate kinnine psühhiaatriahaigla, kus ravivõtetena kasutati muuhulgas elektrišokke ja lobotoomiat. Sugugi vähemtähtis aga ei olnud psühholoogiline manipuleerimine patsientidega, mida meisterlikult valdas osakonna ülemõde miss Ratched. Ühel päeval aga tuuakse haiglasse talle vääriline vastane - iiri päritolu kaak McMurphy, ja sestpeale hakkab paljugi muutuma.
Lugu on räägitud ühe patsiendi - hiiglasekasvu mestiitsi vaatepunktist. Kurttumma teeseldes kuuleb ja näeb ta mõndagi, mis teistele varjatuks jääb. Seda muidugi vaid siis, kui ta parajasti uimastavate ravimite mõju all ei ole.

Autor põhineb oma psühhiaatriahaiglas töötamise kogemustel ja, mis seal salata, ka erinevate ainete manustamine (sh LSD) ei olnud talle võõras. Seega oskab ta väga hästi pugeda hullumaja (kõnealuse asutuse kohta sobiv sõna) patsiendi pähe. Naistesse ei suhtu Kesey raamatus just leebelt, pigem vastupidi - nood kipuvadki just olema kurja juured. Samas on naised tal karakteritena väga huvitavalt välja kukkunud.

Raamat paneb mõtlema, kust jookseb tegelikult "normaalsuse piir" ja kellel on õigus selle üle otsustada.

Dale Wasserman on kirjutanud teose põhjal samanimelise näidendi (eesti keeles ilmunud 1985. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas) ja Miloš Forman teinud ülieduka filmi, kus peaosa mängib Jack Nicholson. Soovitan aga lugemise ja filmi vaatamise vahele paus jätta, muidu varjutab üks teise ära - seda enam, et lähenemised on erinevad.

Ma arvan, et seda raamatut ma loen vähemalt ühe korra veel. Kunagi.