kolmapäev, 30. november 2016

Raamat nagu sibul*

Siia blogisse jõuab vaid osa loetud raamatutest. Karen Fowleri "Me oleme kõik täiesti endast väljas" on üks neist, mis kahtlemata tutvustamist väärib. Raamatu originaalpealkiri "We Are All Completely Beside Ourselves" on märksa laiema tõlgendusvõimalusega kui eestikeelsele väljaandele valitu, kuid viimane on siiski õnnestunud. Endast väljas olemine, süütunne, enda tajumine mitte terviklikuna ja püüe sobituda ühiskonnaga on teost läbiv teema. Ärge aga arvake, et see on üks lihtne ja hale lugu, oh ei - autoril on varuks õige huvitav vaatenurk.
Tutvustusest raamatu sisekaanel:
Kuidas te end tunneksite, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus ta elust asjaoludel, mida Rosemary on püüdnud pingsalt unustada. /.../
Kõlab veidi nagu põnevik, kuid sellega siiski tegu ei ole. Kui paotaksin siin sisu pisut rohkem, rikuksin aga võimaliku üllatusmomendi. Nii panen kirja ainult mõned tekkinud mõtted.
Kui vanemad valivad, millises keskkonnas hakkab nende laps elama, kui palju nad tegelikult selle valiku mõju üle järele mõtlevad? Kas nad kaaluvad hoolega, millise jälje jätavad need valikud lapse isiksusele ja psüühikale? Kas nad ketravad mõttes läbi võimalikud stsenaariumid, et olla valmis ka selleks, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanitud?
Fowleri keel on lihtne lugeda, samas leiab teosest nii mõnegi tabava mõttetera. Ka sisu on huvitavalt mitmekihiline, siin on mõtteainet mitme valdkonna - psühholoogia, pedagoogika, raamatu peateema kohta. Ma ei ütle ikka veel, mis see on, lugege parem ise.

Katkend raamatust ERR-i lehel


*Kel silmad märja koha peal, saab nutta ka.

teisipäev, 15. november 2016

Kui su poeg on tapja

Lionel Shriver'i raamat "Me peame rääkima Kevinist" ilmus eesti keeles kaheksa aastat tagasi. Kuigi teos hakkas juba siis silma, jõudis see mu öökapile alles tänavu - vahest ongi paras aeg seda lugeda, kui lastest on teismelised saanud.
Raamat on muidugi õõvastav. Tutvustus sisekaanel: "Kiiva kiskunud emadusest jutustavas romaanis läheneb autor tragöödiale - tapatalgutele keskkoolis - tapja ema vaatevinklist. Eva juurdleb oma poja isale kirjutatud kirjades selle enam kui raske iseloomuga lapse kasvatamise üle ning tunnistab, et niisuguse poja emaks olemine tekitas temas vastumeelsust."
Esialgu mõtlesin, kui kohutav võib olla kasvada ilma emaarmastuseta, ja loomulikult tekkis minategelase suhtes teatav eelarvamus. See kadus aga üsna ruttu, sest mulle näis, et Eva tõesti püüdis oma poega armastada. Too ei teinud seda aga lihtsaks, kurnates juba titeeas oma kisaga ära ema ja järjepanu kõik hoidjatädid. Vaid isa koju tulles muutus väsinud laps kukununnuks. Polnud siis imestada, et isa suhtus oodatud pojakesse ahviarmastusega, ema aga tundis vaid meeleheidet. Kui perre sündis tütar, sai Eva lõpuks lahti oma küsimusest, kas ta on üldse võimeline oma last armastama - Celia oli Kevini täielik vastand.

Kas laps võib olla juba sündides halb? Enamasti arvatakse, et mitte. Teisalt - laps võib olla sündinud südametunnistuseta (aitäh harimast, Martha Stout). Just selline laps tundus mulle autori loodud Kevin. Tema pahateod olid aga alati liiga peenelt korraldatud, et vahele jääda. Kui ema poega kahtlustas, õigustas isa teda tulihingeliselt.
Tõlkija järelsõnast selgub, et autori käest küsitakse alatasa, kas Kevini kurjus oli kaasa sündinud või ema süü. Minu meelest veider küsimuse püstitus - nagu isa ei olekski lapse kasvatamises asjaosaline. Liigse hellitamisega võib samamoodi liiale minna kui liigse külmuse või karmusega. Minu meelest näitas Kevin raamatu  lõpus, kummast vanemast ta tegelikult lugu pidas. Muide, lõpp toob üllatusi.

See raamat sõi ennast üsna tükiks ajaks mu sisse, tõstis mingeid klotse ümber, püstitas küsimusi. Sääraseid teoseid ei saa järjest lugeda, vahepeal peab midagi kergemat haukama. Ka keeleliselt on tegu üsna nõudliku materjaliga (õnneks sellega harjub, kuigi ma kahtlen siiani, kas on vaja kasutada nii "peeneid" sõnu nagu "parvenüü"). Teose põhjal on vändatud ka film, kus Evat mängib Tilda Swinton.




Veel teosest:
http://lugemine.blogspot.com.ee/2008/12/lionel-shriver-me-peame-rkima-kevinist.html
http://yksainus.blogspot.com.ee/2011/12/kas-me-peame-raakima-kevinist.html
https://sehkendaja.wordpress.com/2011/08/12/49-lionel-shriver-me-peame-raakima-kevinist/