neljapäev, 15. detsember 2016

Kättemaks on magus?

Shannon Kirk'i "Meetod 15/33" paelus mind esmalt sisututvustuse pärast:
"Kujutlege abitut, rasedat 16aastast tüdrukut, kes on välja kistud oma rahulikust kodust ja topitud räpasesse kaubikusse. Röövitud. Üksi. Hirmul.
Nüüd unustage ta…
Kujutlege tema asemel rasedat, 16aastast manipuleerivat tütarlast. Ta on topitud räpasesse kaubikusse, kuid röövimise esimesest hetkest alates on tüdruk vankumatult kindel kahes asjas: päästa oma sündimata poeg ja maksta halastamatult kätte.
Ta on metoodiline, kalkuleeriv, järjekindel oma sepitsustes. Kliiniline sotsiopaat? Midagi juhuse hoolde jätmata, kindel oma ajastuses ja tegudes, ootab ta täiuslikku hetke, et vastu rünnata. „Meetod 15/33” jutustab sellest, mis juhtub, kui ohver on sama külmavereline kui tema vangistajad."
Ehk - lugu ise ei ole midagi enneolematut (kahjuks) - säärastest röövimistest oleme kõik lugenud, kui mitte raamatuist, siis lehepealkirjadest. Eriliseks teeb selle aga peategelase, ohvri isik. Tütarlaps, kes vajadusel suudab kõik oma emotsioonid välja lülitada, keskenduda iga mõtteraasuga oma eesmärgile ja tegutseda vastavalt. Ma pole uurinud, kas selliste võimetega inimesed ka reaalselt eksisteerivad, kuid esmapilgul tundub, et need võiksid väga kasulikud olla. Teisalt aga - missugune oleks siis maailm? Ilma empaatia, kaastunde, hoolivuseta, kõik me rühkimas omaenda teed käia, suud kriipsuks tõmmatud? 
Enam ei näigi nii ahvatlev, ega? Küllap on inimkonnale emotsioonid - ilma lülitita! - antud põhjusega.
Kippusin teose tutvustusest mõtisklustesse kalduma. Mis iseenesest on hea märk - näitab, et raamat andis mõtteainet. Seetõttu oli üpris huvitav lugeda, kuid neile, kes eelistavad kärts-mürts-põnevikke, võib igavaks jääda. Peategelane mus sümpaatiat ei äratanud, ilmselt oma kustumatu kättemaksujanu tõttu (kättemaksust, muide, on päris pikalt juttu). Ka ei mõistnud ma, kuidas ratsionaalne mõtlemine ja kättemaks kokku sobivad. Kättemaks pidavat ju magus olema, mis viitab aga - emotsioonile.