neljapäev, 29. juuni 2017

Kui prints osutub... kägistajamaoks

Daniel Glattauer  on autor, kes eristub - tema raamat "Hea põhjatuule vastu"  on selline, mida ei unusta ja ühegi teise teosega segi ei aja. "Igavesti sinu" on ehk veidi tavapärasemas stiilis, kuid siiski glattauerlikult napisõnaline, mahtudes eestikeelses versioonis 176 leheküljele.
Kes pealkirja põhjal arvab, et tegu on imala armastuslooga, saab täpselt poole võrra petta. Armastuslugu küll, aga imalusel siin kohta ei ole. Algus on ilus, nagu enamasti ikka - Judith kohtab poes meest, kes armub temasse hoobilt ja kohtleb naist printsessina, võludes ära ka kõik Judithi lähedased. Kuid peagi hakkab mehe jäägitu imetlus ja pühendumine Judithi jaoks tõeliselt ahistavaks muutuma. Olukorra muudab naise jaoks topeltraskeks asjaolu, et mehe haiglast kontrollivajadust näeb vaid tema ise, kõik teised peavad Hannest endiselt ideaalseks. Kuidas saada lahti mehest, kes on veennud kõiki su sõpru ja lähemaid sugulasi, et just tema on sinu jaoks härra Õige?
Rahulikult alanud lugu muutub lehekülje haaval järjest pingelisemaks. Autoril on varuks ka paar süžeekukerpalli ja viimaks sajavad sündmused üksteise selga nii ruttu, et raamatu lõpus jääb üle vaid silmi pilgutada ja juhmilt küsida: mis see siis nüüd oli?

Paar mõtet tagantjärele:
kui miski (keegi?) tundub liiga hea, et tõsi olla, siis on kusagil  konks;
sõbra võid leida ootamatult ja ükskõik, kelles.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Mida teeksid sina 18 miljoni euroga?

Kas oled unistanud, mida kõike ostaksid, kui saaksid miljonäriks? Vahest koguni mõttes nimekirju teinud  - majalaen tagasi maksta, uus auto, suurem telekas, nii- ja niipalju lastele... Gregoire Delacourt' raamatu "Minu soovide nimekiri" peategelase Jocelyne'i ellu sellised unistused ei kuulunud.
Ta oli üle elanud rasked ja keerulised ajad, lapsed üles kasvatanud ja nautis oma abikaasa kõrval vaikset õnnelikku elu  igavavõitu Arras' linnas, pidades väikest pudupoodi ja menukat käsitööblogi. Keskealine, üldkehtivast ilunormist pehmem, kuid siiski hoolitsetud ja kaunis, sõbralik ja tasakaalukas, väikesi rõõme nautiv Jocelyne oli saavutanud rahu nii enese kui ümbritsevaga. Kõik oli hästi, kuni ta ostis sõbrannade pealekäimisel lotopileti ning sai teada, et on võitnud kaheksateist miljonit eurot.

Mida sellise rahaga teha? Jocelyne'i esimene nimekiri koosnest asjadest nagu voodipesukomplekt magamistuppa ja libisemiskindel vannitoamatt. Asjad, mida ta arvas vajavat. Aga edasi? Kas täita abikaasa unistus luksusmaasturist ja suurest lameekraantelekast? Jocelyne veedab palju aega mõtiskledes, ta ei iitsata oma võidust kellelegi. Kas ta soovib ikka oma elu muuta? Milliseks muutuvad tema suhted lähedastega? Kas ta soovib ennast muuta, teha rasvaimu, iluoperatsioone? Kas ta ikka tahab olla rikas?

Üks mõte: "Olla rikas, see tähendab näha kõike, mis on inetu, sest inimestel on ülbust mõelda, et nad saavad kõiki asju muuta. Et piisab ainult, kui selle eest maksta."


esmaspäev, 29. mai 2017

Inimkonna viimased tuhat aastat

Kujutage ette maailma, kus inimestel pole vaja tööl käia ega tegeleda muude tähtsusetute pisiasjadega, näiteks koristamisega. Selliste asjade jaoks on masinad, kes töö ära teevad. Rahal ei ole tähtsust, sest kõikide inimeste esmatarbevajadused on rahuldatud, neil on eluase ja toit - nad võivad oma päevadega teha, miad tahavad. Kõlab esmapilgul idülliliselt, kas pole?

Andris Feldmanise arvates aga kõlab see masinate võidukäigu ja inimeste maailma lõpu moodi:
"Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldst tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega."

Algus oli siiski ilus - kui masinad hakkasid ise masinaid ehitama, võeti kasutusele järjest vaimustavamaid kasulikke tehnoloogiaid, kõrvaldati näljahäda, pandi toimima ülemaailmne optimaalne kaubandusvõrk, inimeste juhitud poliitilised liikumised kaotasid oma mõtte, sest ühiskondagi korraldasid masinad. Kuid milline ülesanne on sellises maailmas inimestel?

Tavaliselt kujutatakse inimeste ja masinate vastasseisu väga sõjakana, kuid Feldmanis kirjeldab märksa õõvastavamat lugu:
"Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohutava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi kogu maailmas alles veidi üle kolme miljardi."

Peategelase Niko elu oli samuti tühjavõitu, kuni ta kohtas Verat. Koos püüavad nad liikuda selles kaduviku jões vastuvoolu. Kuidas neil see õnnestub, lugege ise. Aga olge hoiatatud - kerge see pole.

Andres Laiapea kirjutab: http://kultuur.info/blogi/blog/andres-laiapea-andris-feldmanise-debuutromaanist-inimkonda-hukutav-ekistentsialism/

kolmapäev, 17. mai 2017

Külm, mis ei jäta külmaks

Sean Thomas on varjunime S. K. Tremayne all püüdnud luua külmavärinaid ihule toova loo elust, surmast ja sellest, mis jääb nende kahe piirialale. 
Seitsmeaastane Kirstie on õnnetuse tõttu kaotanud oma identse kaksikõe Lydia. Raamatu tegevustik algab ajast, mil kurvast sündmusest on möödunud juba üle aasta ja perekond on otsustanud Londonis kummitavate mälestuste eest kaugele Šotimaa üksikule saarele kolida. Selleks hetkeks on aga kõikidesse pereliikmetesse kogunenud üksjagu pingeid, süümepiinu ja süüdistusi. Kui Kirstie hakkab väitma, et ta on tegelikult Lydia ja hoopis Kirstie on see, kes suri, lähevad asjad väga veidraks. Kõhedust lisavad uue elupaiga eraldatus, ümberringi mäslev meri, Šotimaa masendav ja kõle hilissügis.
Pean tunnistama, et loodud meeleolu läks minust mööda sel põhjusel, et muid emotsioone peale sügava ja kõikehõlmava kaastunde vaese Kirstie vastu mu sisse lugemise käigus ei mahtunudki.  Ei mäletagi, millal viimati mõnele raamatutegelasele nii kaasa elasin. Tihtipeale seadsin end tüdruku ema asemele ja mõtlesin, kuidas oleksin ise ühes või teises olukorras - just emana - käitunud. Väga valus raamat oli.
Valus kahjuks ka silmadele, sest keelelist lohakust oli palju. "OK"-id dialoogides, "googledamine", "e-meil" on mõned "stiilinäited". Ka sünonüümide leidmisel oli möödalaskmisi - mootoriga kummipaadiga kord aerutati, siis aga seilati. Sellised vead segavad lugemist, sest juhivad sisust mõtted eemale. Sestap soovitan lugeda hoopis ingliskeelset originaali.

Üllatusega leidsin raamatu tutvustuse väga vahvalt Šotimaad tutvustavalt lehelt Undiscovered Scotland (muide, nimed kaardil on klikitavad): http://www.undiscoveredscotland.co.uk/usreviews/books/harpericetwins.html




neljapäev, 11. mai 2017

Harry Hole juhtumid - sünged ja vinged

Norra kirjanik Jo Nesbø sai kuulsaks oma lugudega alkoholimembesest ja veidi depressiivsest uurijast Harry Holest. Eesti keeles on neid siiani ilmunud kümme, neist esimene kannab pealkirja "Nahkhiirmees" ja kümnes "Politsei". Mulle sattus pooljuhuslikult esimesena kätte hoopis ingliskeelne "The Leopard", misjärel proovisin, kuidas Nesbø eestikeelsed tõlked mekivad.
Et esmalt loetud teoses viidati mitmel puhul mõrvarile hüüdnimega Lumememm, otsisin riiulilt vastava juhtumi üles. 

"Lumememm" on stiilipuhas sünge Põhjamaa põnevik (moodsas keelepruugis Nordic noir): pime hilissügissene aeg, jaht sarimõrvarile, isegi õnnetu armastus. Mis sa, hing, veel tahad! Tundus, et autorile meeldib lugejaga mängida - ta kirjutab enamikele oma tegelastest luukered kappi või kujutab mingeid stseene, mille põhjal hakkab vaene ninapidiveetu järjekordset tüüpi mõrvarluses kahtlustama. Hiljem muidugi selgub, et tegu oli osavalt seotud lõksuga. Mulle väga meeldisid nii kassi-hiire mäng kui filmilikud stseenid, mida autor kasutas. Oli huvitav jälgida, kuidas Nesbø (talle vist omaselt?) lugeja pähe kahtlusi istutab. Kahjuks oli leopardi-loos liigagi palju Lumememmele viidatud ja seetõttu sain üsna ruttu aru, kes on raamatus kirjeldatud koledate mõrvade taga. Nii kaotas lugemiselamus põnevuses üksjagu.
Tõlge - autoriks Sigrid Tooming - oli mõnusalt mahlane, minu meelest palju parem kui enne loetud ingliskeelsel Nesbøl. Aga võib-olla on emakeeles lihtsalt toredam lugeda.
Ei jäänudki muud üle, kui võtta veel üks Harry Hole lugu ette, lihtsalt huvist, kas suudan autori konstruktsioone läbi näha ja mõrvari ära arvata.

 "Muretu" oli seni loetud Hole lugudest mu meelest veidi keerulisem - õhus oli mitu juhtumit, mis polnud omavahel seotud. Kui pangatelleri maha lasknud röövli isiku arvasin ära, siis teise juhtumi lahendus oli üllatav. Harry Hole oli eriti huvitatud selle lahendamisest, sest pealtnäha enesetapu sooritanud naine oli tema endine armuke, kelle juures mees alles eelmisel õhtul viibis.
Keeleliselt ei olnud raamat nii mahlakas kui "Lumememm" (tõlkija Maris Kuuda), vähem oli ka otsest vägivallakirjeldust ja pingelisi olukordi, rohkem rutiinset juurdlust.
Mulle meeldib, kuidas Nesbøl on õnnestunud erinevaid karaktereid portreteerida. Ühe raamatu vältel keskendub ta konkreetsetele tegelastele, jättes teised taustaks. Nii võib sarja fännidel tegelaskonnast üpris kena tervikpilt kujuneda. "Muretus" näiteks jäi kahvatuks Harry armastatu Rakeli kuju, sest see ei olnud sündmustiku arengus oluline. 

Soovitan siiski alustada esimesest raamatust - ja ärge laske ennast petta eestikeese tõlke ilmumise aastast, vaid vaadake alati originaali ilmumise aega. 
Süngeid elamusi koos Harry Holega!

neljapäev, 27. aprill 2017

Sissejuhatus Soome kuritegevusse

"Minu esimene mõrv" võiks olla algaja sarimõrvari pihtimusromaani nimi, kuid Leena Lehtolaise peategelane on siiski noor Helsingi uurija Maria Kallio, kes peab lahendama järjekordse vägivaldse surmajuhtumi. Seni on need olnud tapmised - ettekavatsemata vereteod, mis toimunud tavaliselt ühiste alkoholijoomiste käigus, kuid seekord on Marial kahtlus, et tegu võib olla mõrvaga. Uurimise teeb raskemaks asjaolu, et mitmeid juhtumiga seotud inimesi tunneb ta juba ammusest ajast.

Raamat sobib neile, kes tahavad teada, missugune uurija töö päriselt välja näeb. Siin ei ole ülepingutatud dramaatikat, depressiivset ja oma pahedega võitlevat superuurijat ega taotluslikult sünget atmosfääri. Ma usun isegi seda, et noor ja kena naisterahvas peabki (seni veel?) peaasjalikult meestele kuuluvas ametis end märksa rohkem maksma panema kui seda peaks mees. Jaan Martinson nimetab raamatut lausa feministlikuks (http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-feministlikult-kirjanikult-ootadki-feministlikku-raamatut?id=75781547).
Soomes olevat Maria Kallio sari saavutanud suure populaarsuse, näis, kuidas Marial Eestis läheb.

teisipäev, 28. märts 2017

Vähem on rohkem

Daniel Glattaueri raamatuni "Hea põhjatuule vastu" jõudsin Facebooki Lugemise väljakutse grupi kaudu just siis, kui mul oli järjepanu sattunud ette nn sööklatoitu, aga hing ihkas gurmaanieinet. Seda Glattauer ka pakkus. Tegu on kiri-, õigemini e-kiriromaaniga, mis algab eksikombel valele adressaadile sattunud e-kirjast. Viisakale vastusele järgneb veelgi saadetisi ja peagi leiavad kirjutajad end teineteisest niivõrd niivõrd intrigeeritud olevat, et meilivahetuse lõpetamisele ei mõeldagi. Kirjad on väga saatjate nägu - kaunis, temperamentne, hoogne Emmi jalanumbriga 37 ühelt ja rahulik, tasakaalukas keelepsühholoog Leo teiselt poolt. Huvitav on jälgida nende iseloomude erinevust, väikesi naginaid, mõttepause ja komakohti, kuidas kirjad muutuvad järjest flirtivamaks jäädes seejuures siiski platooniliseks. Emmi, muide, on abielus, ja väidetavalt õnnelikus. Kogu raamatu kestel püsib õhus pinge ja küsimus, kas kirjasõbrad lõpuks kohtuvad või mitte.

Olen täiesti nõus ühes arvustuses kohatud väitega, et Glattaueri lähenemine on seksist tiinel ajastul väga värskendav. Lakooniliste vahenditega ja ilma kaadritaguse jutustajahääleta on ta maalinud kauni armastusloo, mida võib nautida natukesehaaval või lugeda läbi ühe hingetõmbega.

Katkend:
"Ahjaa, keegi Leo Keelepsühholoog ei taha niisiis teada, kuidas keegi Emmi kinganumbriga 37 välja näeb? Leo, seda ma teist ei usu! Iga mees tahab teada, kuidas näeb välja naine, kellega ta räägib, teadmata, kuidas naine välja näeb. Ta tahab isegi võimalikult kiiresti teada, kuidas naine välja näeb. Sest siis ta teab, kas ta tahab naisega veel edasi rääkida või mitte. Või äkki mitte?
Südamlikult, keegi 37ne Emmi

Kaheksa minutit hiljem:
Vs:
See oli nüüd küll rohkem hüperventileerimine kui kirjutamine, on nii? Ma ei pea sugugi teadma, kuidas te välja näete, kui te mulle selliseid vastuseid annate, Emmi. Nagunii olete mul silme ees. Ja selleks ei pea ma isegi mitte keelepsühholoogiaga tegelema.
Leo"



Lugejate tungival nõudmisel on autor kirjutanud ka järje "Kõik seitse lainet". Ma ise otsustasin küll seda mitte lugeda, sest leian kõne all oleva teose olevat täiusliku just sellisena, nagu ta on.

Kui nüüd veel Vanemuise etendust vaatama jõuaks...



Blogistaja blogis: https://blogistaja.wordpress.com/2013/04/28/daniel-glattauer-hea-pohjatuule-vastu-koik-seitse-lainet/

kolmapäev, 22. märts 2017

Raamat kui empaatiavõime proovilepanek

Louse O'Neilli raamatu "Sai mis tahtis" peategelasega ei ole lihtne samastuda. Emma O'Donovan on 18-aastane väikelinna kaunitar, kes võib - ja tahab - iga noormehe ümber sõrme keerata. Ta on kleptomaaniliste kalduvustega, enesekeskne ja üsna liiderlik peoloom. Saatuslikuks saaval peol joob ta liiga palju ja võtab lisaks mingit ainet, mis kustutab ta mälust terve öö ja pool päeva. Ta leitakse päikesest põlenuna ja marraskil kehaga oma kodumaja verandalt. See, mis järgneb, on kui õudusunenägu. Peol on mõned noormehed Emmaga rõvedusi teinud ja sellest fotod Facebooki riputanud. Peagi näeb fotosid terve linn ja juhtum saavutab  ka laiema kõlapinna. Senine imetlus asendub põlastusega ja Emmal tuleb hakkama saada tema jaoks täiesti uues ja ootamatus rollis.
Raamat ongi jaotatud kaheks: Emma elu enne ja pärast hirmsat sündmust. Huvitav oli jälgida oma mõtteid ja hinnanguid, mis loo edenemisega kaasnesid. Ei saa öelda, et Emma oleks raamatu teises pooles eriliselt sümpaatseks muutunud, aga võis taibata, miks ta oli just selliseks isiksuseks kujunenud. Mis tema olukorra eriti haletsusväärseks tegi, oli vanemate toetuse puudumine. Just seda aga vajab ja väärib iga laps.
Veidi ebausutav oli raamatus minu jaoks see, et Emma juhtumit arutati veel aasta hiljemgi meedias. Ei tundu tõenäoline - selleks ajaks on kord küntud vagu ammu rohtu kasvanud ja viisteist minutit kuulsust saab osaks kellelegi teisele.

Soovitan raamatut lugeda teismelistel ja nende vanematel, uskuge - siin on, mida pärast arutada.

teisipäev, 7. märts 2017

Kaua tehtud, kaunikene

Minu-sarja raamatuid valin lugemiseks üldjuhul selle järgi, kui palju kõnealune riik mind huvitab. Et Norra hõivas mu südame juba esimesest külaskäigust, oli Tanel Saimre "Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid" käsilevõtmine peaaegu möödapääsmatu.
Petrone Prindi kirjastusel on väga selge pilt, missugune üks minu-sarja raamat peab olema. Taneli vaade Norrale on vähemalt kolmanda vaatepunkti katsetus - Jaanus Kaljusto andis oma Norra-raamatu pärast läbirääkimiste nurjumist ise välja (veebiversiooni jaoks on ta üles seadnud ka blogi http://jaanuskaljusto.blogspot.com.ee/2013/04/norra-ausalt-ja-avameelselt.html), Diip kunstiinimene piirdus aga blogis avaldatud killukestega (vt http://diipkunstiinimene.blogspot.com.ee/2014/03/minu-norra.html).
Mis lõpuks paberile sai, on minu arvates väga vahva, olgugi Norrat ennast selles veidi vähevõitu. Viimane tuleneb ilmselt suuresti sellest, et autor viibis suure osa oma ajast rahvusvahelises seltskonnas - esmalt Tromsø ülikoolis ja hiljem Bergeni lähistel naftaplatvormidel. Viilakad Norra maa ja rahva kohta on väga osavalt - eluliste näidete, mitte kuivade faktidena - igapäevaelu tegemiste ja muljete vahele põimitud.

Mulle meeldisid Tanel Saimre mõtteuiud, fantaasiarikkad võrdlused ja huumor, aga eks see kõik ole maitse asi. Üli- (või ka üle-, kuidas kellelegi) haritud inimese sõnaseadmine on ühes minu-sarja raamatus ehk mõnevõrra harjumatu, kuid otsustage ise:
"NSD puhul on tegemist sellise asutusega, mis on ammu minetanud kontakti reaalsusega ning elab punktidest ja pügalatest koosnevas virtuaalmaailmas. Ma usun, et igaüks, kes sinna tööle võetakse, peab läbima põhjaliku ajupesu, nii-öelda uue töötaja orientatsiooni. Tõenäoliselt käib see umbes nii, et uuele töötajale näidatakse õuna ning küsitakse, mis see on. 
"See on õun," vastab algaja roheline NSD töötaja. Ta saab selle peale väikese elektrilöögi, kõlab sireen ning talt küsitakse uuesti, mis see on.
"See on...  eee... puuvili." Jällegi elektrišokk ja sireen, ja nii jätkub, kuni töötaja jõuab õige vastuseni: 
"See on orgaaniline hortikultuur-toitlustuslik ühik number 1a."

Tsitaat illustreerib Norra bürokraatiamasinat - kas pole tabav?
Minu arvates võiks Tanel Saimre õppimise ja filmide tegemise vahelt mõne raamatu veel kirjutada.

Mae Lender arvab: http://maemaailm.blogspot.com.ee/2017/01/minu-norra-polaarutoopia-ja.html

kolmapäev, 1. märts 2017

Lugemiseks ühe hingetõmbega

Lucy Clarke'i Nüüdisromaani sarjas avaldatud teos "Üksainus hingetõmme" osutus üllatavaks. Tagakaanel olevast tutvustusest saame teada, et sündmused hakkavad arenema siis, kui peategelase Eva abikaasa kalastamisel hukkub. Lohutamatu naine otsib seejärel kontakti mehe sugulastega, kes elavad kaugel Tasmaania saarel. Tasapisi hakkab aga selguma, et kadunud abikaasa ei olnud oma mineviku suhtes aus olnud.
Üllatav oli raamat seetõttu, et osutus üpris kergeks lugemiseks, mida sellelt sarjalt ei oodanud (meenus sarnane juhtum Punase raamatu sarjaga). Ladusalt ja lihtsalt ritta laotud laused, dialoogid, veidi etteaimatavalt romantiline asjade kulg hakkas lugemise käigus üha rohkem meenutama paberile pandud "Inga Lindströmi armastuslugu". Samas hoidis siiski parajalt konksu otsas - juba seetõttu tuli raamat lõpuni lugeda, et teada saada, kas aimdused sisu suhtes tõeks osutuvad.
Autor on lugejale valmis meisterdanud ka üllatuse, aga oh häda - ka see oli liiga etteaimatav. Ka ei õnnestunud mul ühegi tegelasega suhestuda ega neile südamest kaasa elada. Oli nagu oli - korralik laupäevane meelelahutus.

Raamatut soovitab aga Kultuuritarbija 60+: http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2015/07/lucy-clarke-uksainus-hingetomme.html

kolmapäev, 8. veebruar 2017

Viiskümmend hullu varjundit

Loomingu Raamatukogu on sari, mis kipub teenimatult tähelepanuta jääma. Kas peljatakse, et tegu on liiga tõsise ja keeruka kirjandusega? Brasiilia klassik Machado de Assis tõestab oma teoses "Hulluarst", et see ei ole tingimata nii. Tegu on irooniliselt lõbusa looga, mille lugemiseks ei kulu kauem kui õhtupoolik.
Jutustus ulatub tagasi nendesse aegadesse, kus mõte kõik vaimuhaiged ühte majja koondada, et neid seal uurida ja ravida, oli rabavalt uudne. Kes on aga pädev otsustama, mis on vaimuhaigus ja mis mitte? Ühe väikese Brasiilia linnakese tohtrihärra arvab endal selle pädevuse olevat ja nii vallandub sündmusteahel, mis viib massirahutusteni ning lõpuks on doktor sunnitud küsima, kas mitte tema ise pole see, kes on tegelikult vaimuhaige.
Autor on koomilise efekti saavutanud lugu kõvasti üle võlli keerates. Küsimused aga, millega tegeletakse, on tõsised: kui kaugele tohib minna teaduse nimel? Mis juhtub, kui puudub kriitiline mõtlemine? Kuskohast jookseb normaalsuse ja hullumeelsuse piir? Kuidas mõjutab inimest ootamatult omandatud võim? Ja nii edasi.
Poolesaja lehekülje kohta päris palju mõtteainet, eks ole.


esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Veider perekond tšillikastmes

Peter Høeg armastab veidrikke. Näiteks on ta kirjutanud preili Smillast, kel on eksimatu oskus tajuda ette lumesadu, ja klounist, kelle kuulmine muudab ka tavalise linnamüra muusikateoseks. "Susani efekti" peategelasel, 43-aastasel andekal füüsikul Susan Svendsenil, on võime inimesi avada - nad räägivad talle ka asjadest, millest tavaliselt eelistavad vaikida. Seda efekti on  võimuorganid ülekuulamistel ära kasutanud ja sellest peab saama vahend, mille abil Susan päästab oma sekeldustesse sattunud perekonna.
"Sekeldused" on muidugi vähe öeldud - Susanit ja tema poega ootab Indias ees vangla, abikaasat aga ajab taga maffia. Perekond tuuakse tagasi Taani, kus Susanil tuleb enda kätte saada nn tulevikukomisjoni viimased raportid või vähemalt teada saada, millest selles juttu on. Tulevikukomisjon on grupp, kes suutis ühise mõttetöö tulemusel erakordselt täpseid tulevikuprognoose luua.
Esialgu lihtsaks peetud ülesande taga on aga ulatuslik vandenõu. Kui Susanit ja tema poega üritatakse tappa ning ükshaaval hakkavad surema tulevikukomisjoni liikmed, pakutakse Susani perele tunnistajakaitse programmi alusel uut tulevikku Itaalias. Vastu tavaloogikat aga ei kavatsegi Susan turvalisse kaugusesse põgeneda, vaid asub koos perekonnaga asja uurima.

Ehk meeldinuks mulle raamat ilma terava tšillikastme ehk tapmiste-tagaajamisteta rohkemgi. Susani pere on autoril toredasti loodud - jõuline, oma laste eest emalõvina võitlev ja maailma füüsikaliste nähtuste kaudu nägev ema, kel on tugev tõmme meeste poole (ja ka vastupidi, meestel tema poole); romantilisest heliloojast isa, keda elu ja inimesed on hellitanud; ning kaksikutest teismelised, tüdrukul samasugune tugev natuur nagu emal, poisil aga mälu kui kärbsepaber, kuhu kõik külge jääb. Pelgalt perest endast oleks saanud toreda romaani, kui selline seltskond aga mõrvu uurib ja vandenõusid paljastada püüab ning tagatipuks veel maailmalõpuga ähvardatakse, läheb raamat kuidagi liiga kirjuks. Vahest saaks sellest paeluva filmi, eriti kui õnnestuks siin-seal esinevad humoorikad kohad välja mängida (lõpustseen oli juba päris naljakas). Ameeriklased teeksid loo ilmselt ülearu märullikuks, taanlased ise jääksid aga võib-olla süngeks. Kui nad just soomlastega koostööd ei tee - põhjanaabrid juba oskavad mustavõitu huumorit teha.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Perekondlik pidu luukeredega*

Håkan Nesseri raamatu "Inimene ilma koerata" võtsin koju peamiselt kaanekujunduse pärast (Jan Garshnek). Autori nimigi oli Loomingu raamatukogu sarjast meelde jäänud, kuid teostega tutvumiseni polnud ma seni jõudnud.
Raamat on ehtne Nordic noir'i esindaja - Põhjamaade põnevik, kus peategelasteks ei ole detektiiv või mõrtsukas, vaid äng ja depressioon. Nesseri raamatus ei ole ühtki tegelast, kes oleks õnnelik või vähemalt eluga rahul. Perekondlik suursündmus vahetult enne jõule on pigem väljakutse ja tüütu kohustus kui rõõmus jällenägemine. Optimistid ütlevad, et asi pole kunagi nii hull, et ei võiks veel hullemaks minna - Nesseri raamatus lähebki, kui juubeli käigus kaovad jäljetult kaks pereliiget.
Kelle jaoks hea põnevik tähendab ennekõike ameerikalikku tempokat tapmist-tagaajamist, see võib raamatu rahumeeli lugemata jätta - tõenäoliselt ei jõua ta algusest kaugemale. Kriminaalseks kisub lugu alles 160. leheküljel, kõik eelnevad on autor pühendanud sissevaatele teose tegelastesse. Mis, muide, võib toimida ka teraapiana - kui pealtnäha tavalise Rootsi vanadaami esimene hommikune küsimus on, kas tappa ära iseenast või oma abikaasa, võib see siinpool raamatut asuva lugeja igapäevamured asetada hoopis teise perspektiivi. Aga see võib toimida ka risti vastupidi - äng sünnitab ängi.
Detektiiv, kes kadumisi uurima hakkab, on kõnealusest perekonnast siiski pisut helgem tüüp. Vähemalt on ta leidnud viisi elu ja iseenesega toime tulemiseks ilma lugematute viskijoomiste ja depressiooniravimiteta. Autor on loonud päris sümpaatse kuju, kes ehk edaspidigi tema raamatutes lahendamatuid juhtumeid lahendada püüab.

*Mõeldud ikka neidsamu, mis tavatsevad kapis redutada. Mõned kukuvad raamatu jooksul välja ka.


Pikemalt Jaan Martinsoni raamatublogis ja Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Mihkel Raua "ellujäämise õpetus"

Mihkel Rauda võib iseloomustada mitmeti, aga kindlasti mitte sõnaga "igav". Tavapärane ega igav pole ka tema raamat "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". Selle lugemiseks on õige mitu viisi - sobib lihtsalt meelelahutuseks, kuid ka autorisse süüvimiseks ja tõepoolest isegi eneseabiraamatuks. Teoses jagatud nõuandeid on Mihkel elus ise kasutanud ja jagab kogetut talle omases mahlakas, kohati ropuvõitu keeles, mis raamatu skeletile toredasti liha ja pekki lisab. Muidugi ei pruugi kõik tema soovitatu kõikidele sobida, kuid mõne tera leiab siit kindlasti igaüks - kasvõi mõne hästi unustatud vana. Näiteks selle, et rööprähklemine ei ole kõige tõhusam viis tööd teha. Et kriitika on alati lahmiv ja sellest ei tasu üldse välja teha. Et midagi saavutada, peab esmalt selge olema, millised on eesmärgid. Et emakeele grammatika on tähtis.
Mihkel Raud võib olla oma sõnaseadmises irooniline ja isegi halastamatu, kuid seda samavõrd iseenda kui teiste suhtes. Enese üle nalja heitmine (olevat küpse inimese tunnus) on üks põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Ka autori avameelsus ja julgus näidata maailmale oma pehmemat, haavatavat poolt. Seejuures ei kaota raamat oma usaldusväärsust nõuandeõpikuna, sest jagatud on hulgaliselt viiteid kirjandusele. Vürtsikas mihkelraualikus kastmes jõuavad "ellujäämise õpetused" ehk ka nendeni, kes muidu säärastest teostest kui katkust hoiduvad.


Pikemalt Eveliisi blogis: https://estonianwithabackpack.com/2016/10/30/kas-mihkel-raud-teeb-mind-kumme-korda-kuulsamaks/