esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Veider perekond tšillikastmes

Peter Høeg armastab veidrikke. Näiteks on ta kirjutanud preili Smillast, kel on eksimatu oskus tajuda ette lumesadu, ja klounist, kelle kuulmine muudab ka tavalise linnamüra muusikateoseks. "Susani efekti" peategelasel, 43-aastasel andekal füüsikul Susan Svendsenil, on võime inimesi avada - nad räägivad talle ka asjadest, millest tavaliselt eelistavad vaikida. Seda efekti on  võimuorganid ülekuulamistel ära kasutanud ja sellest peab saama vahend, mille abil Susan päästab oma sekeldustesse sattunud perekonna.
"Sekeldused" on muidugi vähe öeldud - Susanit ja tema poega ootab Indias ees vangla, abikaasat aga ajab taga maffia. Perekond tuuakse tagasi Taani, kus Susanil tuleb enda kätte saada nn tulevikukomisjoni viimased raportid või vähemalt teada saada, millest selles juttu on. Tulevikukomisjon on grupp, kes suutis ühise mõttetöö tulemusel erakordselt täpseid tulevikuprognoose luua.
Esialgu lihtsaks peetud ülesande taga on aga ulatuslik vandenõu. Kui Susanit ja tema poega üritatakse tappa ning ükshaaval hakkavad surema tulevikukomisjoni liikmed, pakutakse Susani perele tunnistajakaitse programmi alusel uut tulevikku Itaalias. Vastu tavaloogikat aga ei kavatsegi Susan turvalisse kaugusesse põgeneda, vaid asub koos perekonnaga asja uurima.

Ehk meeldinuks mulle raamat ilma terava tšillikastme ehk tapmiste-tagaajamisteta rohkemgi. Susani pere on autoril toredasti loodud - jõuline, oma laste eest emalõvina võitlev ja maailma füüsikaliste nähtuste kaudu nägev ema, kel on tugev tõmme meeste poole (ja ka vastupidi, meestel tema poole); romantilisest heliloojast isa, keda elu ja inimesed on hellitanud; ning kaksikutest teismelised, tüdrukul samasugune tugev natuur nagu emal, poisil aga mälu kui kärbsepaber, kuhu kõik külge jääb. Pelgalt perest endast oleks saanud toreda romaani, kui selline seltskond aga mõrvu uurib ja vandenõusid paljastada püüab ning tagatipuks veel maailmalõpuga ähvardatakse, läheb raamat kuidagi liiga kirjuks. Vahest saaks sellest paeluva filmi, eriti kui õnnestuks siin-seal esinevad humoorikad kohad välja mängida (lõpustseen oli juba päris naljakas). Ameeriklased teeksid loo ilmselt ülearu märullikuks, taanlased ise jääksid aga võib-olla süngeks. Kui nad just soomlastega koostööd ei tee - põhjanaabrid juba oskavad mustavõitu huumorit teha.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Perekondlik pidu luukeredega*

Håkan Nesseri raamatu "Inimene ilma koerata" võtsin koju peamiselt kaanekujunduse pärast (Jan Garshnek). Autori nimigi oli Loomingu raamatukogu sarjast meelde jäänud, kuid teostega tutvumiseni polnud ma seni jõudnud.
Raamat on ehtne Nordic noir'i esindaja - Põhjamaade põnevik, kus peategelasteks ei ole detektiiv või mõrtsukas, vaid äng ja depressioon. Nesseri raamatus ei ole ühtki tegelast, kes oleks õnnelik või vähemalt eluga rahul. Perekondlik suursündmus vahetult enne jõule on pigem väljakutse ja tüütu kohustus kui rõõmus jällenägemine. Optimistid ütlevad, et asi pole kunagi nii hull, et ei võiks veel hullemaks minna - Nesseri raamatus lähebki, kui juubeli käigus kaovad jäljetult kaks pereliiget.
Kelle jaoks hea põnevik tähendab ennekõike ameerikalikku tempokat tapmist-tagaajamist, see võib raamatu rahumeeli lugemata jätta - tõenäoliselt ei jõua ta algusest kaugemale. Kriminaalseks kisub lugu alles 160. leheküljel, kõik eelnevad on autor pühendanud sissevaatele teose tegelastesse. Mis, muide, võib toimida ka teraapiana - kui pealtnäha tavalise Rootsi vanadaami esimene hommikune küsimus on, kas tappa ära iseenast või oma abikaasa, võib see siinpool raamatut asuva lugeja igapäevamured asetada hoopis teise perspektiivi. Aga see võib toimida ka risti vastupidi - äng sünnitab ängi.
Detektiiv, kes kadumisi uurima hakkab, on kõnealusest perekonnast siiski pisut helgem tüüp. Vähemalt on ta leidnud viisi elu ja iseenesega toime tulemiseks ilma lugematute viskijoomiste ja depressiooniravimiteta. Autor on loonud päris sümpaatse kuju, kes ehk edaspidigi tema raamatutes lahendamatuid juhtumeid lahendada püüab.

*Mõeldud ikka neidsamu, mis tavatsevad kapis redutada. Mõned kukuvad raamatu jooksul välja ka.


Pikemalt Jaan Martinsoni raamatublogis ja Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Mihkel Raua "ellujäämise õpetus"

Mihkel Rauda võib iseloomustada mitmeti, aga kindlasti mitte sõnaga "igav". Tavapärane ega igav pole ka tema raamat "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". Selle lugemiseks on õige mitu viisi - sobib lihtsalt meelelahutuseks, kuid ka autorisse süüvimiseks ja tõepoolest isegi eneseabiraamatuks. Teoses jagatud nõuandeid on Mihkel elus ise kasutanud ja jagab kogetut talle omases mahlakas, kohati ropuvõitu keeles, mis raamatu skeletile toredasti liha ja pekki lisab. Muidugi ei pruugi kõik tema soovitatu kõikidele sobida, kuid mõne tera leiab siit kindlasti igaüks - kasvõi mõne hästi unustatud vana. Näiteks selle, et rööprähklemine ei ole kõige tõhusam viis tööd teha. Et kriitika on alati lahmiv ja sellest ei tasu üldse välja teha. Et midagi saavutada, peab esmalt selge olema, millised on eesmärgid. Et emakeele grammatika on tähtis.
Mihkel Raud võib olla oma sõnaseadmises irooniline ja isegi halastamatu, kuid seda samavõrd iseenda kui teiste suhtes. Enese üle nalja heitmine (olevat küpse inimese tunnus) on üks põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Ka autori avameelsus ja julgus näidata maailmale oma pehmemat, haavatavat poolt. Seejuures ei kaota raamat oma usaldusväärsust nõuandeõpikuna, sest jagatud on hulgaliselt viiteid kirjandusele. Vürtsikas mihkelraualikus kastmes jõuavad "ellujäämise õpetused" ehk ka nendeni, kes muidu säärastest teostest kui katkust hoiduvad.


Pikemalt Eveliisi blogis: https://estonianwithabackpack.com/2016/10/30/kas-mihkel-raud-teeb-mind-kumme-korda-kuulsamaks/