teisipäev, 7. märts 2017

Kaua tehtud, kaunikene

Minu-sarja raamatuid valin lugemiseks üldjuhul selle järgi, kui palju kõnealune riik mind huvitab. Et Norra hõivas mu südame juba esimesest külaskäigust, oli Tanel Saimre "Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid" käsilevõtmine peaaegu möödapääsmatu.
Petrone Prindi kirjastusel on väga selge pilt, missugune üks minu-sarja raamat peab olema. Taneli vaade Norrale on vähemalt kolmanda vaatepunkti katsetus - Jaanus Kaljusto andis oma Norra-raamatu pärast läbirääkimiste nurjumist ise välja (veebiversiooni jaoks on ta üles seadnud ka blogi http://jaanuskaljusto.blogspot.com.ee/2013/04/norra-ausalt-ja-avameelselt.html), Diip kunstiinimene piirdus aga blogis avaldatud killukestega (vt http://diipkunstiinimene.blogspot.com.ee/2014/03/minu-norra.html).
Mis lõpuks paberile sai, on minu arvates väga vahva, olgugi Norrat ennast selles veidi vähevõitu. Viimane tuleneb ilmselt suuresti sellest, et autor viibis suure osa oma ajast rahvusvahelises seltskonnas - esmalt Tromsø ülikoolis ja hiljem Bergeni lähistel naftaplatvormidel. Viilakad Norra maa ja rahva kohta on väga osavalt - eluliste näidete, mitte kuivade faktidena - igapäevaelu tegemiste ja muljete vahele põimitud.

Mulle meeldisid Tanel Saimre mõtteuiud, fantaasiarikkad võrdlused ja huumor, aga eks see kõik ole maitse asi. Üli- (või ka üle-, kuidas kellelegi) haritud inimese sõnaseadmine on ühes minu-sarja raamatus ehk mõnevõrra harjumatu, kuid otsustage ise:
"NSD puhul on tegemist sellise asutusega, mis on ammu minetanud kontakti reaalsusega ning elab punktidest ja pügalatest koosnevas virtuaalmaailmas. Ma usun, et igaüks, kes sinna tööle võetakse, peab läbima põhjaliku ajupesu, nii-öelda uue töötaja orientatsiooni. Tõenäoliselt käib see umbes nii, et uuele töötajale näidatakse õuna ning küsitakse, mis see on. 
"See on õun," vastab algaja roheline NSD töötaja. Ta saab selle peale väikese elektrilöögi, kõlab sireen ning talt küsitakse uuesti, mis see on.
"See on...  eee... puuvili." Jällegi elektrišokk ja sireen, ja nii jätkub, kuni töötaja jõuab õige vastuseni: 
"See on orgaaniline hortikultuur-toitlustuslik ühik number 1a."

Tsitaat illustreerib Norra bürokraatiamasinat - kas pole tabav?
Minu arvates võiks Tanel Saimre õppimise ja filmide tegemise vahelt mõne raamatu veel kirjutada.

Mae Lender arvab: http://maemaailm.blogspot.com.ee/2017/01/minu-norra-polaarutoopia-ja.html

Kommentaare ei ole: