kolmapäev, 22. märts 2017

Raamat kui empaatiavõime proovilepanek

Louse O'Neilli raamatu "Sai mis tahtis" peategelasega ei ole lihtne samastuda. Emma O'Donovan on 18-aastane väikelinna kaunitar, kes võib - ja tahab - iga noormehe ümber sõrme keerata. Ta on kleptomaaniliste kalduvustega, enesekeskne ja üsna liiderlik peoloom. Saatuslikuks saaval peol joob ta liiga palju ja võtab lisaks mingit ainet, mis kustutab ta mälust terve öö ja pool päeva. Ta leitakse päikesest põlenuna ja marraskil kehaga oma kodumaja verandalt. See, mis järgneb, on kui õudusunenägu. Peol on mõned noormehed Emmaga rõvedusi teinud ja sellest fotod Facebooki riputanud. Peagi näeb fotosid terve linn ja juhtum saavutab  ka laiema kõlapinna. Senine imetlus asendub põlastusega ja Emmal tuleb hakkama saada tema jaoks täiesti uues ja ootamatus rollis.
Raamat ongi jaotatud kaheks: Emma elu enne ja pärast hirmsat sündmust. Huvitav oli jälgida oma mõtteid ja hinnanguid, mis loo edenemisega kaasnesid. Ei saa öelda, et Emma oleks raamatu teises pooles eriliselt sümpaatseks muutunud, aga võis taibata, miks ta oli just selliseks isiksuseks kujunenud. Mis tema olukorra eriti haletsusväärseks tegi, oli vanemate toetuse puudumine. Just seda aga vajab ja väärib iga laps.
Veidi ebausutav oli raamatus minu jaoks see, et Emma juhtumit arutati veel aasta hiljemgi meedias. Ei tundu tõenäoline - selleks ajaks on kord küntud vagu ammu rohtu kasvanud ja viisteist minutit kuulsust saab osaks kellelegi teisele.

Soovitan raamatut lugeda teismelistel ja nende vanematel, uskuge - siin on, mida pärast arutada.

Kommentaare ei ole: