teisipäev, 28. märts 2017

Vähem on rohkem

Daniel Glattaueri raamatuni "Hea põhjatuule vastu" jõudsin Facebooki Lugemise väljakutse grupi kaudu just siis, kui mul oli järjepanu sattunud ette nn sööklatoitu, aga hing ihkas gurmaanieinet. Seda Glattauer ka pakkus. Tegu on kiri-, õigemini e-kiriromaaniga, mis algab eksikombel valele adressaadile sattunud e-kirjast. Viisakale vastusele järgneb veelgi saadetisi ja peagi leiavad kirjutajad end teineteisest niivõrd niivõrd intrigeeritud olevat, et meilivahetuse lõpetamisele ei mõeldagi. Kirjad on väga saatjate nägu - kaunis, temperamentne, hoogne Emmi jalanumbriga 37 ühelt ja rahulik, tasakaalukas keelepsühholoog Leo teiselt poolt. Huvitav on jälgida nende iseloomude erinevust, väikesi naginaid, mõttepause ja komakohti, kuidas kirjad muutuvad järjest flirtivamaks jäädes seejuures siiski platooniliseks. Emmi, muide, on abielus, ja väidetavalt õnnelikus. Kogu raamatu kestel püsib õhus pinge ja küsimus, kas kirjasõbrad lõpuks kohtuvad või mitte.

Olen täiesti nõus ühes arvustuses kohatud väitega, et Glattaueri lähenemine on seksist tiinel ajastul väga värskendav. Lakooniliste vahenditega ja ilma kaadritaguse jutustajahääleta on ta maalinud kauni armastusloo, mida võib nautida natukesehaaval või lugeda läbi ühe hingetõmbega.

Katkend:
"Ahjaa, keegi Leo Keelepsühholoog ei taha niisiis teada, kuidas keegi Emmi kinganumbriga 37 välja näeb? Leo, seda ma teist ei usu! Iga mees tahab teada, kuidas näeb välja naine, kellega ta räägib, teadmata, kuidas naine välja näeb. Ta tahab isegi võimalikult kiiresti teada, kuidas naine välja näeb. Sest siis ta teab, kas ta tahab naisega veel edasi rääkida või mitte. Või äkki mitte?
Südamlikult, keegi 37ne Emmi

Kaheksa minutit hiljem:
Vs:
See oli nüüd küll rohkem hüperventileerimine kui kirjutamine, on nii? Ma ei pea sugugi teadma, kuidas te välja näete, kui te mulle selliseid vastuseid annate, Emmi. Nagunii olete mul silme ees. Ja selleks ei pea ma isegi mitte keelepsühholoogiaga tegelema.
Leo"



Lugejate tungival nõudmisel on autor kirjutanud ka järje "Kõik seitse lainet". Ma ise otsustasin küll seda mitte lugeda, sest leian kõne all oleva teose olevat täiusliku just sellisena, nagu ta on.

Kui nüüd veel Vanemuise etendust vaatama jõuaks...



Blogistaja blogis: https://blogistaja.wordpress.com/2013/04/28/daniel-glattauer-hea-pohjatuule-vastu-koik-seitse-lainet/

Kommentaare ei ole: