esmaspäev, 29. mai 2017

Inimkonna viimased tuhat aastat

Kujutage ette maailma, kus inimestel pole vaja tööl käia ega tegeleda muude tähtsusetute pisiasjadega, näiteks koristamisega. Selliste asjade jaoks on masinad, kes töö ära teevad. Rahal ei ole tähtsust, sest kõikide inimeste esmatarbevajadused on rahuldatud, neil on eluase ja toit - nad võivad oma päevadega teha, miad tahavad. Kõlab esmapilgul idülliliselt, kas pole?

Andris Feldmanise arvates aga kõlab see masinate võidukäigu ja inimeste maailma lõpu moodi:
"Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldst tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega."

Algus oli siiski ilus - kui masinad hakkasid ise masinaid ehitama, võeti kasutusele järjest vaimustavamaid kasulikke tehnoloogiaid, kõrvaldati näljahäda, pandi toimima ülemaailmne optimaalne kaubandusvõrk, inimeste juhitud poliitilised liikumised kaotasid oma mõtte, sest ühiskondagi korraldasid masinad. Kuid milline ülesanne on sellises maailmas inimestel?

Tavaliselt kujutatakse inimeste ja masinate vastasseisu väga sõjakana, kuid Feldmanis kirjeldab märksa õõvastavamat lugu:
"Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohutava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi kogu maailmas alles veidi üle kolme miljardi."

Peategelase Niko elu oli samuti tühjavõitu, kuni ta kohtas Verat. Koos püüavad nad liikuda selles kaduviku jões vastuvoolu. Kuidas neil see õnnestub, lugege ise. Aga olge hoiatatud - kerge see pole.

Andres Laiapea kirjutab: http://kultuur.info/blogi/blog/andres-laiapea-andris-feldmanise-debuutromaanist-inimkonda-hukutav-ekistentsialism/

kolmapäev, 17. mai 2017

Külm, mis ei jäta külmaks

Sean Thomas on varjunime S. K. Tremayne all püüdnud luua külmavärinaid ihule toova loo elust, surmast ja sellest, mis jääb nende kahe piirialale. 
Seitsmeaastane Kirstie on õnnetuse tõttu kaotanud oma identse kaksikõe Lydia. Raamatu tegevustik algab ajast, mil kurvast sündmusest on möödunud juba üle aasta ja perekond on otsustanud Londonis kummitavate mälestuste eest kaugele Šotimaa üksikule saarele kolida. Selleks hetkeks on aga kõikidesse pereliikmetesse kogunenud üksjagu pingeid, süümepiinu ja süüdistusi. Kui Kirstie hakkab väitma, et ta on tegelikult Lydia ja hoopis Kirstie on see, kes suri, lähevad asjad väga veidraks. Kõhedust lisavad uue elupaiga eraldatus, ümberringi mäslev meri, Šotimaa masendav ja kõle hilissügis.
Pean tunnistama, et loodud meeleolu läks minust mööda sel põhjusel, et muid emotsioone peale sügava ja kõikehõlmava kaastunde vaese Kirstie vastu mu sisse lugemise käigus ei mahtunudki.  Ei mäletagi, millal viimati mõnele raamatutegelasele nii kaasa elasin. Tihtipeale seadsin end tüdruku ema asemele ja mõtlesin, kuidas oleksin ise ühes või teises olukorras - just emana - käitunud. Väga valus raamat oli.
Valus kahjuks ka silmadele, sest keelelist lohakust oli palju. "OK"-id dialoogides, "googledamine", "e-meil" on mõned "stiilinäited". Ka sünonüümide leidmisel oli möödalaskmisi - mootoriga kummipaadiga kord aerutati, siis aga seilati. Sellised vead segavad lugemist, sest juhivad sisust mõtted eemale. Sestap soovitan lugeda hoopis ingliskeelset originaali.

Üllatusega leidsin raamatu tutvustuse väga vahvalt Šotimaad tutvustavalt lehelt Undiscovered Scotland (muide, nimed kaardil on klikitavad): http://www.undiscoveredscotland.co.uk/usreviews/books/harpericetwins.html




neljapäev, 11. mai 2017

Harry Hole juhtumid - sünged ja vinged

Norra kirjanik Jo Nesbø sai kuulsaks oma lugudega alkoholimembesest ja veidi depressiivsest uurijast Harry Holest. Eesti keeles on neid siiani ilmunud kümme, neist esimene kannab pealkirja "Nahkhiirmees" ja kümnes "Politsei". Mulle sattus pooljuhuslikult esimesena kätte hoopis ingliskeelne "The Leopard", misjärel proovisin, kuidas Nesbø eestikeelsed tõlked mekivad.
Et esmalt loetud teoses viidati mitmel puhul mõrvarile hüüdnimega Lumememm, otsisin riiulilt vastava juhtumi üles. 

"Lumememm" on stiilipuhas sünge Põhjamaa põnevik (moodsas keelepruugis Nordic noir): pime hilissügissene aeg, jaht sarimõrvarile, isegi õnnetu armastus. Mis sa, hing, veel tahad! Tundus, et autorile meeldib lugejaga mängida - ta kirjutab enamikele oma tegelastest luukered kappi või kujutab mingeid stseene, mille põhjal hakkab vaene ninapidiveetu järjekordset tüüpi mõrvarluses kahtlustama. Hiljem muidugi selgub, et tegu oli osavalt seotud lõksuga. Mulle väga meeldisid nii kassi-hiire mäng kui filmilikud stseenid, mida autor kasutas. Oli huvitav jälgida, kuidas Nesbø (talle vist omaselt?) lugeja pähe kahtlusi istutab. Kahjuks oli leopardi-loos liigagi palju Lumememmele viidatud ja seetõttu sain üsna ruttu aru, kes on raamatus kirjeldatud koledate mõrvade taga. Nii kaotas lugemiselamus põnevuses üksjagu.
Tõlge - autoriks Sigrid Tooming - oli mõnusalt mahlane, minu meelest palju parem kui enne loetud ingliskeelsel Nesbøl. Aga võib-olla on emakeeles lihtsalt toredam lugeda.
Ei jäänudki muud üle, kui võtta veel üks Harry Hole lugu ette, lihtsalt huvist, kas suudan autori konstruktsioone läbi näha ja mõrvari ära arvata.

 "Muretu" oli seni loetud Hole lugudest mu meelest veidi keerulisem - õhus oli mitu juhtumit, mis polnud omavahel seotud. Kui pangatelleri maha lasknud röövli isiku arvasin ära, siis teise juhtumi lahendus oli üllatav. Harry Hole oli eriti huvitatud selle lahendamisest, sest pealtnäha enesetapu sooritanud naine oli tema endine armuke, kelle juures mees alles eelmisel õhtul viibis.
Keeleliselt ei olnud raamat nii mahlakas kui "Lumememm" (tõlkija Maris Kuuda), vähem oli ka otsest vägivallakirjeldust ja pingelisi olukordi, rohkem rutiinset juurdlust.
Mulle meeldib, kuidas Nesbøl on õnnestunud erinevaid karaktereid portreteerida. Ühe raamatu vältel keskendub ta konkreetsetele tegelastele, jättes teised taustaks. Nii võib sarja fännidel tegelaskonnast üpris kena tervikpilt kujuneda. "Muretus" näiteks jäi kahvatuks Harry armastatu Rakeli kuju, sest see ei olnud sündmustiku arengus oluline. 

Soovitan siiski alustada esimesest raamatust - ja ärge laske ennast petta eestikeese tõlke ilmumise aastast, vaid vaadake alati originaali ilmumise aega. 
Süngeid elamusi koos Harry Holega!