esmaspäev, 29. mai 2017

Inimkonna viimased tuhat aastat

Kujutage ette maailma, kus inimestel pole vaja tööl käia ega tegeleda muude tähtsusetute pisiasjadega, näiteks koristamisega. Selliste asjade jaoks on masinad, kes töö ära teevad. Rahal ei ole tähtsust, sest kõikide inimeste esmatarbevajadused on rahuldatud, neil on eluase ja toit - nad võivad oma päevadega teha, miad tahavad. Kõlab esmapilgul idülliliselt, kas pole?

Andris Feldmanise arvates aga kõlab see masinate võidukäigu ja inimeste maailma lõpu moodi:
"Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldst tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega."

Algus oli siiski ilus - kui masinad hakkasid ise masinaid ehitama, võeti kasutusele järjest vaimustavamaid kasulikke tehnoloogiaid, kõrvaldati näljahäda, pandi toimima ülemaailmne optimaalne kaubandusvõrk, inimeste juhitud poliitilised liikumised kaotasid oma mõtte, sest ühiskondagi korraldasid masinad. Kuid milline ülesanne on sellises maailmas inimestel?

Tavaliselt kujutatakse inimeste ja masinate vastasseisu väga sõjakana, kuid Feldmanis kirjeldab märksa õõvastavamat lugu:
"Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimestele turvalise ja vaikse koha, kus olla, ja ootasid nende surma. Ja surema nad hakkasidki. Vabatahtlikult, märkamatult. Enesetappude protsent tõusis kohutava kiirusega, sündivus vähenes drastiliselt. Nüüd oli inimesi kogu maailmas alles veidi üle kolme miljardi."

Peategelase Niko elu oli samuti tühjavõitu, kuni ta kohtas Verat. Koos püüavad nad liikuda selles kaduviku jões vastuvoolu. Kuidas neil see õnnestub, lugege ise. Aga olge hoiatatud - kerge see pole.

Andres Laiapea kirjutab: http://kultuur.info/blogi/blog/andres-laiapea-andris-feldmanise-debuutromaanist-inimkonda-hukutav-ekistentsialism/

Kommentaare ei ole: