kolmapäev, 17. mai 2017

Külm, mis ei jäta külmaks

Sean Thomas on varjunime S. K. Tremayne all püüdnud luua külmavärinaid ihule toova loo elust, surmast ja sellest, mis jääb nende kahe piirialale. 
Seitsmeaastane Kirstie on õnnetuse tõttu kaotanud oma identse kaksikõe Lydia. Raamatu tegevustik algab ajast, mil kurvast sündmusest on möödunud juba üle aasta ja perekond on otsustanud Londonis kummitavate mälestuste eest kaugele Šotimaa üksikule saarele kolida. Selleks hetkeks on aga kõikidesse pereliikmetesse kogunenud üksjagu pingeid, süümepiinu ja süüdistusi. Kui Kirstie hakkab väitma, et ta on tegelikult Lydia ja hoopis Kirstie on see, kes suri, lähevad asjad väga veidraks. Kõhedust lisavad uue elupaiga eraldatus, ümberringi mäslev meri, Šotimaa masendav ja kõle hilissügis.
Pean tunnistama, et loodud meeleolu läks minust mööda sel põhjusel, et muid emotsioone peale sügava ja kõikehõlmava kaastunde vaese Kirstie vastu mu sisse lugemise käigus ei mahtunudki.  Ei mäletagi, millal viimati mõnele raamatutegelasele nii kaasa elasin. Tihtipeale seadsin end tüdruku ema asemele ja mõtlesin, kuidas oleksin ise ühes või teises olukorras - just emana - käitunud. Väga valus raamat oli.
Valus kahjuks ka silmadele, sest keelelist lohakust oli palju. "OK"-id dialoogides, "googledamine", "e-meil" on mõned "stiilinäited". Ka sünonüümide leidmisel oli möödalaskmisi - mootoriga kummipaadiga kord aerutati, siis aga seilati. Sellised vead segavad lugemist, sest juhivad sisust mõtted eemale. Sestap soovitan lugeda hoopis ingliskeelset originaali.

Üllatusega leidsin raamatu tutvustuse väga vahvalt Šotimaad tutvustavalt lehelt Undiscovered Scotland (muide, nimed kaardil on klikitavad): http://www.undiscoveredscotland.co.uk/usreviews/books/harpericetwins.html




Kommentaare ei ole: