kolmapäev, 6. september 2017

Kes tantsib tema pilli järgi?

Norraka Geir Tangeni põnevikku "Maestro" ehib kleeps "Postimees soovitab". Asja eest soovitab, raamat on haaravalt üles ehitatud ja erinevalt mõnest teisest värskelt loetud põnevikust läksin seekord üsna kergesti autori üles seatud lõksudesse ega arvanud kurjategijat kuni lõpuni ära. Kahtlustusi veeretasin teose vältel küll ühe, küll teise ja kolmanda kaela.
Norra rannikulinnas Haugesundis saadetakse kohalikule ajakirjanikule kiri, milles teatakse peatselt aset leidvast mõrvast. Või kohtuotsusest, nagu kirjutaja ise seda nimetab, andes mõista, et sääraseid "otsuseid" tuleb veel. Kui esimesele mõrvale järgneb ruttu teine ja kolmaski, on politsei tagajalgadele aetud. Pealinnast saadetakse kohale kripo esindaja, kes abistamise asemel satub konflikti uurimisrühma juhiga. Asja lahendamist ei tee lihtsamaks ka ajakirjaniku seotus sündmustega. Tema postkasti saabuvad üha uued kirjad, milles kuulutatakse kellegi surma...

Raamatu lõpetanud, jäi kuidagi ninapidiveetu tunne. Heas mõttes. Tangen väntsutab lugejat läbi teose siia-sinna, ka oma tegelastega käitub autor nii, nagu heaks arvab, pannes neid veidi juhmilt ringi sebima - eriti jäi see silma politseinike puhul. On vaid üks erand ja see on mõrvar - ainus, kes näib täpselt teadvat, mida teeb ja saavutada tahab. Mis mõrvari kuju eriti ebameeldivaks teeb, on see, et  kõikide tema jubedate tegude taga on vaid soov saada surematuks ja upitada oma niigi hiiglaslikku ego.

Erilist loogikat teoses pole, see on justkui lapitekk, kokku õmmeldud teiste Põhjamaade kirjanike lugude küljest rebitud lappidest. Tangen, näib, on seejuures kuninglikult lõbutsenud. Kõige rohkem meeldis mulle vahva vimka käsikirja ja selle autoriga. Aga lugege ise, tõesti, kes veel pole seda teinud!

Kommentaare ei ole: