kolmapäev, 13. detsember 2017

Elementaarne, Watson!

Kui moodne kirjandus enam miskipärast ei kõneta ja igasugu pipstükid alla ei lähe, tasub uuesti vana hea äraproovitu juurde pöörduda.
Mõlemad Arthur Conan Doyle'i lood on lapsepõlves läbi loetud ja avaldanud nii sügavat muljet, et mäletan seda siiani. "Etüüd punases" on juhtum, millega Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni ühised seiklused algavad. See on mõneti erinev teistest Sherlocki lugudest, kuna teises osas minnakse Baker Streetist nii ajaliselt kui geograafiliselt päris kaugele - mormoonide kantsi Utah' osariiki Soolajärve äärde. Kuid just sealt said alguse sündmused, mis päädisid salapäraste mõrvadega Londonis. Nii leiab lugeja peale mõrvamüsteeriumi end tutvumas mormoonluse ajaloo ja kommetega.


"Baskerville'ide koer" on Sherlock Holmesi juhtumitest kindlasti kõige õõvastavam ja vahest seetõttu ka kõige tuntum. Autor on selles meisterlikult kirjeldanud kõhedust tekitavaid sündmusi üksildases maapiirkonnas, mis annavad hoogu Baskerville'ide perekonna sünge legendi elustumisele. Taustaks on ta maalinud tühja nõmme ja hukatusliku mädasoo, mis ettevaatamatud elusolendid kõhklusteta endasse neelab.

Doyle avaldas esimese Holmesi juhtumi enam kui 100 aastat tagasi - 1887. aastal, seetõttu on ka teose keelekasutus tänapäevasest väga erinev - härrasmehelikult viisakas, väljapeetud ja vinjettidega kaunistatud. Ehk kõike muud, millega oleme harjunud tänapäevastes põnevuslugudes, kus peategelasteks tihtipeale alkoholist või keerulisest eraelust muserdatud naturalistliku keelekasutusega detektiivid.

Baskerville'ide koerast on Lenfilm 1981. aastal linale toonud väga ilmeka tõlgenduse, kus peaosa mängib paljude jaoks ehk "see õige Sherlock Holmes" Vassili Livanov, väga omapärane on ka BBC telesarja "Sherlock" samanimeline episood.





Kommentaare ei ole: