teisipäev, 27. veebruar 2018

Mäng mõrvaga, armastuse nimel

Jaapan näib olevat piisavalt imelik ja eestlase jaoks eksootiline maa. Keigo Higashino teosest "Andunud kahtlusalune" aga erilist eksootikat ei õhku (meelde jäi vaid üks eriline detail: kotatsu, mis on veider segu lauast, radiaatorist ja soojenduskotist) - tegevuspaik oleks võinud samahästi olla ka mõni Euroopa riik. Psühholoogiliste põnevike austajaile peaks raamat hästi sobima. Tegevust palju ei ole, aga kogu loo vältel käib kassi ja hiire mäng kahe endise ülikoolikaaslase vahel, kellest üks on geniaalne matemaatik ja teine sama andekas füüsik. Matemaatikust saab ennastohverdava armastuse tõttu mõrva kaasosaline ja füüsik uurib hobi mõttes puhtjuhuslikult sedasama mõrva. Kelle loogika on tugevam, kes suudab vastaspoole mõttekäike paremini ära arvata ja nendega arvestada? 

Nagu heade raamatutega sageli juhtub, saavad mõned küsimused vastuse, aga samas tekitatakse lugeja peas ka uusi. Mind pani see mõtisklema armastuse olemuse ja nn tõelise armastuse üle. Kas armastust saab mõõta ohvri suurusega? Kas armastus üldse vajab ohvrit?




Kultuuritarbija 60+ kirjutab

Kommentaare ei ole: