teisipäev, 6. veebruar 2018

Sel pole üldse hinge...

Steinar Braggi "Mägismaa" on üks kummaline raamat. Tagakaanel lubatakse põhjamaist psühholoogilist põnevikku, aga mu meeli on tegu pesuehtsa õuduslooga. Juba tegevuspaik ise - uttu mähkunud lage sandur (midagi põhjamaise kõrbe laadset) kesk Islandi laavavälju on küllalt jube. Kui sellises inimtühjas paigas teelt eksida, võivad juhtuma hakata vägagi imelikud asjad. Neli noort inimest, kes sandurile lõksu jäävad, on alguses optimistlikud, kuid peagi selgub, et tühermaa ei taha neid minema lasta...
See on veider ja õõvastav lugu, kuhu on segatud üksjagu Islandi mütoloogiat, aga leidub ka ameerikalikke õudusfilmikaadreid (viimased oleks võinud küll rahumeeli välja jätta). Autor on osanud halvaendelist meeleolu luua, võtkem või näiteks pealkirjad: "Vanamees kaevab", "Mees, kellel kombitsad peas", "Arvasid, et oled pääsenud?", "Sel pole üldse hinge" jne. Lugesin ühe jutiga läbi, karvad ihul turris.
Tore on see, et tõlkija Askur Alas on viitsinud raamatut märkustega varustada, tänapäeval ei ole see kahjuks enam levinud komme.

P. S. Kui islandlased tõesti oma lastele selliseid lugusid räägivad, kus Rahnu-Skimmi soklikorrusel elavate perekondade lapsi kimbutab, pole ime, et nood täiskasvanuna jooma hakkavad.


Sanduri pilt Vikipeediast: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Skeidar%C3%A1sandur_from_Skaftafell.jpg#/media/File:Skeidar%C3%A1sandur_from_Skaftafell.jpg

Kommentaare ei ole: